Otse põhisisu juurde

Aliis Jõe "Unustamatu Ööbiku villa"

Veel üks suvitusromaan. Ja jälle polnud üldse halb. Kõik kolm raamatut, mida olen sellest sarjast lugenud, on täitsa kenad raamatud olnud. 

Noor õpetaja Maarja on mõnda aega tagasi maale elama kolinud. Nüüd vajab tema maja katus ootamatult remonti. Naabrinaine, atsakas vanaproua Mammi, pakub välja, et raha kogumiseks võiks majas ja ümbruses natuke elamusturismi pakkumisega tegeleda. Maarja siis reklaamibki Ööbiku villat sotsiaalmeedias ja paika külastab seepeale mitmeid huvitavaid kujusid. 

Külastajate kaudu naerdakse natuke tänapäeva poppide inimeste üle, kelle hulgas võib leida näiteks moe pärast taimetoitlasi ja suren-kohe-kui-telefonita-kuhugi-minema-pean tüüpe. Leidub ka Maarja jaoks romantilist huvi pakkuvaid külastajaid.

Väga mahlase keele ja kõnepruugiga raamat on. Peamised pärlid kukuvad Mammi suust. Too esindab seda (vist üsna levinud?) elutarka tegelaskuju, kes ütleb asjad otse ja lihtsalt välja, aga niimoodi ka, et päris naljakas on. 

Mingid kohad ja hetked olid raamatus, mis meenutasid vanakooli eesti romaane. Sauna seina ääres päikese käes seismine jms. Väga kerge hõng kusagilt kaugematest aegadest. 

Seda raamatut ma taaskord ei lugenud silmadega vaid kuulasin audioraamatuna. Kahtlustan, et kuulamine mõjutas minu arvamust veelgi paremuse poole. Lugeja oli Piret Krumm, kes oskas usutavalt nii nooriku- kui mammihäält teha. 

Hakkasin mõtlema, kes see Aliis Jõe on. Eesnime järgi oleks pakkunud suhteliselt noort inimest, aga tundus, et ülinoor autor poleks ehk Mammi kirjutamisega nii hästi toime tulnud? Selgus hoopis, et Aliis Jõe on pseudonüüm ja tegelik kirjutaja on Elo Selirand. See on juba hoopis tuttavam nimi (hoopis teisest valdkonnast küll). Ta on veel raamatuid kirjutanud. Mind hakkas kohe täitsa huvitama. 

Dixiti kaart oli säärane: 


Algul lähtusin sinikollasest üldmuljest ja võtsin raamatu Rootsiga seostuva lagomi kohta, aga seda ei suutnud väga palju kannatada. Läks selleks ära, et loo endale Rootsi stiilis kodu ja mine Ikeasse ja täikale ja siis osta tööriistakast, et kõik valmis teha. 

Siis vaatasin, et mingi uks on ka siin pildil. Võtsingi raamatu, kus oli uks kaanel. 

Jube hea meel on lugeda eesti ajaviitekirjandust, mis pole kuidagi kehv ja piinlik vaid hoopis armas ja läbimõeldud. 
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »