Veel üks suvitusromaan. Ja jälle polnud üldse halb. Kõik kolm raamatut, mida olen sellest sarjast lugenud, on täitsa kenad raamatud olnud.
Noor õpetaja Maarja on mõnda aega tagasi maale elama kolinud. Nüüd vajab tema maja katus ootamatult remonti. Naabrinaine, atsakas vanaproua Mammi, pakub välja, et raha kogumiseks võiks majas ja ümbruses natuke elamusturismi pakkumisega tegeleda. Maarja siis reklaamibki Ööbiku villat sotsiaalmeedias ja paika külastab seepeale mitmeid huvitavaid kujusid.
Külastajate kaudu naerdakse natuke tänapäeva poppide inimeste üle, kelle hulgas võib leida näiteks moe pärast taimetoitlasi ja suren-kohe-kui-telefonita-kuhugi-minema-pean tüüpe. Leidub ka Maarja jaoks romantilist huvi pakkuvaid külastajaid.
Väga mahlase keele ja kõnepruugiga raamat on. Peamised pärlid kukuvad Mammi suust. Too esindab seda (vist üsna levinud?) elutarka tegelaskuju, kes ütleb asjad otse ja lihtsalt välja, aga niimoodi ka, et päris naljakas on.
Mingid kohad ja hetked olid raamatus, mis meenutasid vanakooli eesti romaane. Sauna seina ääres päikese käes seismine jms. Väga kerge hõng kusagilt kaugematest aegadest.
Seda raamatut ma taaskord ei lugenud silmadega vaid kuulasin audioraamatuna. Kahtlustan, et kuulamine mõjutas minu arvamust veelgi paremuse poole. Lugeja oli Piret Krumm, kes oskas usutavalt nii nooriku- kui mammihäält teha.
Hakkasin mõtlema, kes see Aliis Jõe on. Eesnime järgi oleks pakkunud suhteliselt noort inimest, aga tundus, et ülinoor autor poleks ehk Mammi kirjutamisega nii hästi toime tulnud? Selgus hoopis, et Aliis Jõe on pseudonüüm ja tegelik kirjutaja on Elo Selirand. See on juba hoopis tuttavam nimi (hoopis teisest valdkonnast küll). Ta on veel raamatuid kirjutanud. Mind hakkas kohe täitsa huvitama.
Dixiti kaart oli säärane:
Kommentaarid
Postita kommentaar