Otse põhisisu juurde

Bethan Roberts "My policeman"

1999. aastal kirjutab Marion üles meenutusi 40 aasta tagusest ajast. Saame teada, mis toimus toona tema, tema abikaasa Tomi ja nende tuttava Patricku vahel. Oli jah armukolmnurk, aga ehk mitte see, mida automaatselt ette kujutaks. 

1950ndatel on Marion kahekümnendates noor õpetaja. Tom, Marioni sõbranna vend, on politseinik. Tom on ka hea ujuja ja annab Marionile ujumistunde. Patrick on kusagil 35-aastane ja töötab kunstimuuseumis. Nende elud, nagu öeldud, põimuvad.

Põhitegevus toimub Brightonis. Inimestele enamasti meeldib Brighton. Need, keda tean, kes seal käinud on, vaatavad unistava näoga kaugusse ja õhkavad aahh, Brighton, kui neile seda kohta mainida. Kuigi ise olen Brightoni rõõmsat arhitektuuri ainult piltidelt näinud, kujutasin lugedes kuurortlinna meeleolu üsna hästi ette.

Brighton is the very edge of England, and there's a sense here that we're almost somewhere else entirely. Somewhere far away from the hedged-in gloom of Surrey, the damp sunken streets of Oxford. Things can happen here that would not elsewhere, even if they're only fleeting.

Raamatu tempo on pigem aeglane, aga kindlasti mitte igavusttekitav. Sihuke vaoshoitud on ka, on emotsioonitsemist, aga see pole ülevoolav. Vaikne pinge on pidevalt üleval.

Kõik kolm põhitegelast on huvitavad kujud ja mõjuvad elus inimestena. Tom jääb neist ehk kõige salapärasemaks, aga mitte mõistmatuks. Üldiselt on sihuke hea klubiraamatu tüüpi raamat. Palju saab arutleda, mis erinevate tegelaste motivatsioon erinevatel hetkedel on, kas see muutub jne.

Ma arvan, et see on üldse üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugenud. Väga päris raamatu moodi, omab potentsiaali ajahambale vastu pidada. Läbimõeldult kirjutatud, sisaldab detaile, mida võid tähele panna või mitte tähele panna. Ses mõttes ka ilmselt raamat, mida on mõtet mitu korda üle lugeda, sest järgmisel lugemisel avaneb midagi uut. Mingid asjad (mulle tundus) olid ka metafoorid mingite teiste asjade kohta. 

Lifting my feet off the bottom, I thought: he taught me to swim, but what use has it been? It would have been better never to have gone in the water at all.

Goodreadsi kommentaaride sektsioonist sain olulisima infona teada, et raamatu põhjal on välja tulemas film, kus Tomi mängib Harry Styles. Harry Styles on tubli poiss. Ehk aitab filmi tulek kaasa ka raamatu eesti keelde tõlkimisele. 


Seekordsel Dixiti kaardil üritab üks osapool teist võluda. Sellist käitumist tuleb tihti ette armastusromaanides. Seega oli kohane valida üks armastusromaan (ja ma nagunii tahtsin seda raamatut lugeda). 

Kuna Harry Styles tuli teemaks, siis panen siia lõppu ühe laulu, mis mul viimastel nädalatel palju kummitanud on. Tänks, Harry.


Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...