Otse põhisisu juurde

Bethan Roberts "My policeman"

1999. aastal kirjutab Marion üles meenutusi 40 aasta tagusest ajast. Saame teada, mis toimus toona tema, tema abikaasa Tomi ja nende tuttava Patricku vahel. Oli jah armukolmnurk, aga ehk mitte see, mida automaatselt ette kujutaks. 

1950ndatel on Marion kahekümnendates noor õpetaja. Tom, Marioni sõbranna vend, on politseinik. Tom on ka hea ujuja ja annab Marionile ujumistunde. Patrick on kusagil 35-aastane ja töötab kunstimuuseumis. Nende elud, nagu öeldud, põimuvad.

Põhitegevus toimub Brightonis. Inimestele enamasti meeldib Brighton. Need, keda tean, kes seal käinud on, vaatavad unistava näoga kaugusse ja õhkavad aahh, Brighton, kui neile seda kohta mainida. Kuigi ise olen Brightoni rõõmsat arhitektuuri ainult piltidelt näinud, kujutasin lugedes kuurortlinna meeleolu üsna hästi ette.

Brighton is the very edge of England, and there's a sense here that we're almost somewhere else entirely. Somewhere far away from the hedged-in gloom of Surrey, the damp sunken streets of Oxford. Things can happen here that would not elsewhere, even if they're only fleeting.

Raamatu tempo on pigem aeglane, aga kindlasti mitte igavusttekitav. Sihuke vaoshoitud on ka, on emotsioonitsemist, aga see pole ülevoolav. Vaikne pinge on pidevalt üleval.

Kõik kolm põhitegelast on huvitavad kujud ja mõjuvad elus inimestena. Tom jääb neist ehk kõige salapärasemaks, aga mitte mõistmatuks. Üldiselt on sihuke hea klubiraamatu tüüpi raamat. Palju saab arutleda, mis erinevate tegelaste motivatsioon erinevatel hetkedel on, kas see muutub jne.

Ma arvan, et see on üldse üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugenud. Väga päris raamatu moodi, omab potentsiaali ajahambale vastu pidada. Läbimõeldult kirjutatud, sisaldab detaile, mida võid tähele panna või mitte tähele panna. Ses mõttes ka ilmselt raamat, mida on mõtet mitu korda üle lugeda, sest järgmisel lugemisel avaneb midagi uut. Mingid asjad (mulle tundus) olid ka metafoorid mingite teiste asjade kohta. 

Lifting my feet off the bottom, I thought: he taught me to swim, but what use has it been? It would have been better never to have gone in the water at all.

Goodreadsi kommentaaride sektsioonist sain olulisima infona teada, et raamatu põhjal on välja tulemas film, kus Tomi mängib Harry Styles. Harry Styles on tubli poiss. Ehk aitab filmi tulek kaasa ka raamatu eesti keelde tõlkimisele. 


Seekordsel Dixiti kaardil üritab üks osapool teist võluda. Sellist käitumist tuleb tihti ette armastusromaanides. Seega oli kohane valida üks armastusromaan (ja ma nagunii tahtsin seda raamatut lugeda). 

Kuna Harry Styles tuli teemaks, siis panen siia lõppu ühe laulu, mis mul viimastel nädalatel palju kummitanud on. Tänks, Harry.


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...