Otse põhisisu juurde

Bethan Roberts "My policeman"

1999. aastal kirjutab Marion üles meenutusi 40 aasta tagusest ajast. Saame teada, mis toimus toona tema, tema abikaasa Tomi ja nende tuttava Patricku vahel. Oli jah armukolmnurk, aga ehk mitte see, mida automaatselt ette kujutaks. 

1950ndatel on Marion kahekümnendates noor õpetaja. Tom, Marioni sõbranna vend, on politseinik. Tom on ka hea ujuja ja annab Marionile ujumistunde. Patrick on kusagil 35-aastane ja töötab kunstimuuseumis. Nende elud, nagu öeldud, põimuvad.

Põhitegevus toimub Brightonis. Inimestele enamasti meeldib Brighton. Need, keda tean, kes seal käinud on, vaatavad unistava näoga kaugusse ja õhkavad aahh, Brighton, kui neile seda kohta mainida. Kuigi ise olen Brightoni rõõmsat arhitektuuri ainult piltidelt näinud, kujutasin lugedes kuurortlinna meeleolu üsna hästi ette.

Brighton is the very edge of England, and there's a sense here that we're almost somewhere else entirely. Somewhere far away from the hedged-in gloom of Surrey, the damp sunken streets of Oxford. Things can happen here that would not elsewhere, even if they're only fleeting.

Raamatu tempo on pigem aeglane, aga kindlasti mitte igavusttekitav. Sihuke vaoshoitud on ka, on emotsioonitsemist, aga see pole ülevoolav. Vaikne pinge on pidevalt üleval.

Kõik kolm põhitegelast on huvitavad kujud ja mõjuvad elus inimestena. Tom jääb neist ehk kõige salapärasemaks, aga mitte mõistmatuks. Üldiselt on sihuke hea klubiraamatu tüüpi raamat. Palju saab arutleda, mis erinevate tegelaste motivatsioon erinevatel hetkedel on, kas see muutub jne.

Ma arvan, et see on üldse üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugenud. Väga päris raamatu moodi, omab potentsiaali ajahambale vastu pidada. Läbimõeldult kirjutatud, sisaldab detaile, mida võid tähele panna või mitte tähele panna. Ses mõttes ka ilmselt raamat, mida on mõtet mitu korda üle lugeda, sest järgmisel lugemisel avaneb midagi uut. Mingid asjad (mulle tundus) olid ka metafoorid mingite teiste asjade kohta. 

Lifting my feet off the bottom, I thought: he taught me to swim, but what use has it been? It would have been better never to have gone in the water at all.

Goodreadsi kommentaaride sektsioonist sain olulisima infona teada, et raamatu põhjal on välja tulemas film, kus Tomi mängib Harry Styles. Harry Styles on tubli poiss. Ehk aitab filmi tulek kaasa ka raamatu eesti keelde tõlkimisele. 


Seekordsel Dixiti kaardil üritab üks osapool teist võluda. Sellist käitumist tuleb tihti ette armastusromaanides. Seega oli kohane valida üks armastusromaan (ja ma nagunii tahtsin seda raamatut lugeda). 

Kuna Harry Styles tuli teemaks, siis panen siia lõppu ühe laulu, mis mul viimastel nädalatel palju kummitanud on. Tänks, Harry.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...