Otse põhisisu juurde

Bethan Roberts "My policeman"

1999. aastal kirjutab Marion üles meenutusi 40 aasta tagusest ajast. Saame teada, mis toimus toona tema, tema abikaasa Tomi ja nende tuttava Patricku vahel. Oli jah armukolmnurk, aga ehk mitte see, mida automaatselt ette kujutaks. 

1950ndatel on Marion kahekümnendates noor õpetaja. Tom, Marioni sõbranna vend, on politseinik. Tom on ka hea ujuja ja annab Marionile ujumistunde. Patrick on kusagil 35-aastane ja töötab kunstimuuseumis. Nende elud, nagu öeldud, põimuvad.

Põhitegevus toimub Brightonis. Inimestele enamasti meeldib Brighton. Need, keda tean, kes seal käinud on, vaatavad unistava näoga kaugusse ja õhkavad aahh, Brighton, kui neile seda kohta mainida. Kuigi ise olen Brightoni rõõmsat arhitektuuri ainult piltidelt näinud, kujutasin lugedes kuurortlinna meeleolu üsna hästi ette.

Brighton is the very edge of England, and there's a sense here that we're almost somewhere else entirely. Somewhere far away from the hedged-in gloom of Surrey, the damp sunken streets of Oxford. Things can happen here that would not elsewhere, even if they're only fleeting.

Raamatu tempo on pigem aeglane, aga kindlasti mitte igavusttekitav. Sihuke vaoshoitud on ka, on emotsioonitsemist, aga see pole ülevoolav. Vaikne pinge on pidevalt üleval.

Kõik kolm põhitegelast on huvitavad kujud ja mõjuvad elus inimestena. Tom jääb neist ehk kõige salapärasemaks, aga mitte mõistmatuks. Üldiselt on sihuke hea klubiraamatu tüüpi raamat. Palju saab arutleda, mis erinevate tegelaste motivatsioon erinevatel hetkedel on, kas see muutub jne.

Ma arvan, et see on üldse üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugenud. Väga päris raamatu moodi, omab potentsiaali ajahambale vastu pidada. Läbimõeldult kirjutatud, sisaldab detaile, mida võid tähele panna või mitte tähele panna. Ses mõttes ka ilmselt raamat, mida on mõtet mitu korda üle lugeda, sest järgmisel lugemisel avaneb midagi uut. Mingid asjad (mulle tundus) olid ka metafoorid mingite teiste asjade kohta. 

Lifting my feet off the bottom, I thought: he taught me to swim, but what use has it been? It would have been better never to have gone in the water at all.

Goodreadsi kommentaaride sektsioonist sain olulisima infona teada, et raamatu põhjal on välja tulemas film, kus Tomi mängib Harry Styles. Harry Styles on tubli poiss. Ehk aitab filmi tulek kaasa ka raamatu eesti keelde tõlkimisele. 


Seekordsel Dixiti kaardil üritab üks osapool teist võluda. Sellist käitumist tuleb tihti ette armastusromaanides. Seega oli kohane valida üks armastusromaan (ja ma nagunii tahtsin seda raamatut lugeda). 

Kuna Harry Styles tuli teemaks, siis panen siia lõppu ühe laulu, mis mul viimastel nädalatel palju kummitanud on. Tänks, Harry.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...