Darius on 16-aastane USA-s elav poiss, kelle ema on pärslane ja isa ameeriklane. Tal pole eriti sõpru, ühtlasi on tal depressioon (nagu ka tema isal). Oma Iraanis elavaid vanavanemaid tunneb Darius seni vaid arvutiekraanilt videokõnede kaudu. Vanaisa halvenenud tervise tõttu sõidab perekond nüüd mõneks ajaks Iraani. Seal sõbruneb Darius kohaliku poisi Sohrabiga.
Üldise sisu mõttes on üsna tavapärane noorteraamat. Darius käib koolis ja mõtleb oma mõtteid, avastab ennast ja maailma, on hea vanem vend ja enda arvates isale pettumust valmistav poeg.
Aga. See oli selline raamat, mida tegelikult tahtsin, kui võtsin mõned kuud tagasi raamatu "Tokyo ever after". Kui Dariuse pere Iraani läks, ei alanud raamatus loeng Iraani kultuurist ja ajaloost, aga põhiloo vahepeal oli välja toodud päris palju väikeseid asju Iraani kohta - mingid tavad ühiskonnas, toidud ja nende söömisega seotud kombestik, ajaloos olulist rolli mänginud kohad (Persepolis näiteks) või kasvõi see linn, kus Dariuse vanavanemad elasid. Muidugi tekkis endal ka huvi guugeldama minna, mis koht see Yazd siis on.
Kuulasin seda audioraamatuna ja usun, et ettelugeja hääldas mõningaid nimesid siin kindlasti paremini kui ma oleks paberilt lugedes osanud.
Ühtlasi oli huvitav sellise raamatu otsa sattuda vahepeal, kus mingile asjale ainult vihjatakse, aga otseselt mingit tegevust sellega seoses ei toimu. Või siis me üldse ei teagi, kas see, millele vihjatakse, on tõsi.
Kommentaarid
Postita kommentaar