Otse põhisisu juurde

Adib Khorram "Darius the Great is not okay"

Darius on 16-aastane USA-s elav poiss, kelle ema on pärslane ja isa ameeriklane. Tal pole eriti sõpru, ühtlasi on tal depressioon (nagu ka tema isal). Oma Iraanis elavaid vanavanemaid tunneb Darius seni vaid arvutiekraanilt videokõnede kaudu. Vanaisa halvenenud tervise tõttu sõidab perekond nüüd mõneks ajaks Iraani. Seal sõbruneb Darius kohaliku poisi Sohrabiga.

Üldise sisu mõttes on üsna tavapärane noorteraamat. Darius käib koolis ja mõtleb oma mõtteid, avastab ennast ja maailma, on hea vanem vend ja enda arvates isale pettumust valmistav poeg.

Aga. See oli selline raamat, mida tegelikult tahtsin, kui võtsin mõned kuud tagasi raamatu "Tokyo ever after". Kui Dariuse pere Iraani läks, ei alanud raamatus loeng Iraani kultuurist ja ajaloost, aga põhiloo vahepeal oli välja toodud päris palju väikeseid asju Iraani kohta - mingid tavad ühiskonnas, toidud ja nende söömisega seotud kombestik, ajaloos olulist rolli mänginud kohad (Persepolis näiteks) või kasvõi see linn, kus Dariuse vanavanemad elasid. Muidugi tekkis endal ka huvi guugeldama minna, mis koht see Yazd siis on. 

Kuulasin seda audioraamatuna ja usun, et ettelugeja hääldas mõningaid nimesid siin kindlasti paremini kui ma oleks paberilt lugedes osanud. 

Ühtlasi oli huvitav sellise raamatu otsa sattuda vahepeal, kus mingile asjale ainult vihjatakse, aga otseselt mingit tegevust sellega seoses ei toimu. Või siis me üldse ei teagi, kas see, millele vihjatakse, on tõsi. 


Mõtlesin, et need kaalud siin võiksid Dariuse USA-Iraani päritolu kohta käia. Või pigem selle kohta, mida ta oma päritolu kohta mõtleb.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...