On 1997. aasta ja Casey, varastes kolmekümnendates naine, soovib jätkuvalt saada kirjanikuks. Ta on oma debüütromaani juba kuus aastat kirjutanud, aga pole veel päris valmis saanud. Tema kirjanikuhakatistest sõbrad annavad üksteise järel alla ja hangivad endale "päris" töökohad, lisaks abielluvad, saavad lapsi. Casey töötab ka hinge sees hoidmiseks ühes restoranis. Seal on tal nii sõpru kui vaenlasi (viimased ahistajate kujul).
Raamat käsitleb väga mitut teemat, mis kolmekümendates inimese elus võivad üles kerkida. Kõigepealt seesama SUURE PLAANI teema. Mida teha, kui oled juba tükk aega täiskasvanu olnud, aga pole oma suurt plaani veel teostanud, või veel hullem, sul polegi plaani? Milline valik on õige, kui kohtud samaaegselt kahe mehega, kellest üks pakub (majanduslikku) kindlustunnet ja võimalust hetkega (tema lastele) emaks saada, teine üritab sulle sarnaselt oma suurt plaani teostada? Muidugi veel asjaolu, et kui kolmkümmend kukub, algavad terviseprobleemid - peategelane muretseb siin vahelduva eduga mitme asja pärast. Ja viimaks natuke painav minevikutaak, mis on samal ajal seega ka olevikutaak (siin Casey isa ja hiljuti äkki surnud ema näol.)
Tuli pikk lõik, eksole. Seda kõike on peategelase jaoks ka päris palju. Aa, see ka veel, et ta on võlgades. Kogu see kompott muudab loo kohati üsna dramaatiliseks ja masendavaks. Mis teha. Aga pole üleni masendav lugu.
"Writers & lovers" on natuke Sally Rooney raamatutega sugulane, eriti raamatuga "Vestlused sõpradega". Ainult et kui "Vestlused sõpradega" peategelane mõjus tihti lihtsalt vinguvana, siis siinse Casey puhul oli täpselt aru saada, mis tema probleem on.
Kuulasin seda lugu audioraamatuna. Ausalt öelda oleks vist veelgi parem olnud paberil lugeda. Päris mitu kohta oli, kus tahtnuks mõne lõigu või lehekülje võrra tagasi keerata ja üle lugeda. Ühtlasi mõned nii head laused olid, niimoodi pihtas ja põhjas, et ma andsin Goodreadsis suisa ühe tärni juurde sellele raamatule nende eest. Laused selliste asjade kohta, mida kõik tegelikult teavad, aga pole võib-olla osanud sõnastada, ja kui siis keegi seda oskuslikult teeb, kõlab nagu puhas kuld ja ilmutus. (Ühtegi näidet mul muidugi üles pole kirjutatud. : )
Postimehe kirjastus ilmutab selle raamatu veel sel aastal eesti keeles ka. Tubli on. "Kirjanikud ja armastajad" niisiis.
Dixiti kaart tuli niuke:
Kommentaarid