Otse põhisisu juurde

Lily King "Writers and lovers" / "Kirjanikud ja armastajad"

On 1997. aasta ja Casey, varastes kolmekümnendates naine, soovib jätkuvalt saada kirjanikuks. Ta on oma debüütromaani juba kuus aastat kirjutanud, aga pole veel päris valmis saanud. Tema kirjanikuhakatistest sõbrad annavad üksteise järel alla ja hangivad endale "päris" töökohad, lisaks abielluvad, saavad lapsi. Casey töötab ka hinge sees hoidmiseks ühes restoranis. Seal on tal nii sõpru kui vaenlasi (viimased ahistajate kujul). 

Raamat käsitleb väga mitut teemat, mis kolmekümendates inimese elus võivad üles kerkida. Kõigepealt seesama SUURE PLAANI teema. Mida teha, kui oled juba tükk aega täiskasvanu olnud, aga pole oma suurt plaani veel teostanud, või veel hullem, sul polegi plaani? Milline valik on õige, kui kohtud samaaegselt kahe mehega, kellest üks pakub (majanduslikku) kindlustunnet ja võimalust hetkega (tema lastele) emaks saada, teine üritab sulle sarnaselt oma suurt plaani teostada? Muidugi veel asjaolu, et kui kolmkümmend kukub, algavad terviseprobleemid - peategelane muretseb siin vahelduva eduga mitme asja pärast. Ja viimaks natuke painav minevikutaak, mis on samal ajal seega ka olevikutaak (siin Casey isa ja hiljuti äkki surnud ema näol.)

Tuli pikk lõik, eksole. Seda kõike on peategelase jaoks ka päris palju. Aa, see ka veel, et ta on võlgades. Kogu see kompott muudab loo kohati üsna dramaatiliseks ja masendavaks. Mis teha. Aga pole üleni masendav lugu.

"Writers & lovers" on natuke Sally Rooney raamatutega sugulane, eriti raamatuga "Vestlused sõpradega". Ainult et kui "Vestlused sõpradega" peategelane mõjus tihti lihtsalt vinguvana, siis siinse Casey puhul oli täpselt aru saada, mis tema probleem on.

Kuulasin seda lugu audioraamatuna. Ausalt öelda oleks vist veelgi parem olnud paberil lugeda. Päris mitu kohta oli, kus tahtnuks mõne lõigu või lehekülje võrra tagasi keerata ja üle lugeda. Ühtlasi mõned nii head laused olid, niimoodi pihtas ja põhjas, et ma andsin Goodreadsis suisa ühe tärni juurde sellele raamatule nende eest. Laused selliste asjade kohta, mida kõik tegelikult teavad, aga pole võib-olla osanud sõnastada, ja kui siis keegi seda oskuslikult teeb, kõlab nagu puhas kuld ja ilmutus. (Ühtegi näidet mul muidugi üles pole kirjutatud. : )

Postimehe kirjastus ilmutab selle raamatu veel sel aastal eesti keeles ka. Tubli on. "Kirjanikud ja armastajad" niisiis.

Dixiti kaart tuli niuke:

Küllusesarve moodi objekti sees on näha puuvilju. Loetud raamatu kaanel olid ka puuviljad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...