Otse põhisisu juurde

Lily King "Writers and lovers" / "Kirjanikud ja armastajad"

On 1997. aasta ja Casey, varastes kolmekümnendates naine, soovib jätkuvalt saada kirjanikuks. Ta on oma debüütromaani juba kuus aastat kirjutanud, aga pole veel päris valmis saanud. Tema kirjanikuhakatistest sõbrad annavad üksteise järel alla ja hangivad endale "päris" töökohad, lisaks abielluvad, saavad lapsi. Casey töötab ka hinge sees hoidmiseks ühes restoranis. Seal on tal nii sõpru kui vaenlasi (viimased ahistajate kujul). 

Raamat käsitleb väga mitut teemat, mis kolmekümendates inimese elus võivad üles kerkida. Kõigepealt seesama SUURE PLAANI teema. Mida teha, kui oled juba tükk aega täiskasvanu olnud, aga pole oma suurt plaani veel teostanud, või veel hullem, sul polegi plaani? Milline valik on õige, kui kohtud samaaegselt kahe mehega, kellest üks pakub (majanduslikku) kindlustunnet ja võimalust hetkega (tema lastele) emaks saada, teine üritab sulle sarnaselt oma suurt plaani teostada? Muidugi veel asjaolu, et kui kolmkümmend kukub, algavad terviseprobleemid - peategelane muretseb siin vahelduva eduga mitme asja pärast. Ja viimaks natuke painav minevikutaak, mis on samal ajal seega ka olevikutaak (siin Casey isa ja hiljuti äkki surnud ema näol.)

Tuli pikk lõik, eksole. Seda kõike on peategelase jaoks ka päris palju. Aa, see ka veel, et ta on võlgades. Kogu see kompott muudab loo kohati üsna dramaatiliseks ja masendavaks. Mis teha. Aga pole üleni masendav lugu.

"Writers & lovers" on natuke Sally Rooney raamatutega sugulane, eriti raamatuga "Vestlused sõpradega". Ainult et kui "Vestlused sõpradega" peategelane mõjus tihti lihtsalt vinguvana, siis siinse Casey puhul oli täpselt aru saada, mis tema probleem on.

Kuulasin seda lugu audioraamatuna. Ausalt öelda oleks vist veelgi parem olnud paberil lugeda. Päris mitu kohta oli, kus tahtnuks mõne lõigu või lehekülje võrra tagasi keerata ja üle lugeda. Ühtlasi mõned nii head laused olid, niimoodi pihtas ja põhjas, et ma andsin Goodreadsis suisa ühe tärni juurde sellele raamatule nende eest. Laused selliste asjade kohta, mida kõik tegelikult teavad, aga pole võib-olla osanud sõnastada, ja kui siis keegi seda oskuslikult teeb, kõlab nagu puhas kuld ja ilmutus. (Ühtegi näidet mul muidugi üles pole kirjutatud. : )

Postimehe kirjastus ilmutab selle raamatu veel sel aastal eesti keeles ka. Tubli on. "Kirjanikud ja armastajad" niisiis.

Dixiti kaart tuli niuke:

Küllusesarve moodi objekti sees on näha puuvilju. Loetud raamatu kaanel olid ka puuviljad.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...