Ületöötamise tagajärjel aja maha võtnud (vist kusagil 35-aastane) peategelane Lucy kolib ajutiselt elama ühte Inglise külakesse. Et rahus olla ja nii. Muidugi hakkab ta hoopis aktiivselt külaelus osalema ja uurib oma vanaprouast naabriga II maailmasõja ajal juhtunud lugu ja otseloomulikult leiab mehe, kes talle meeldib.
Oli see alles voogav lugu. Voogas ja voogas ja midagi ei juhtunud. Ikka ütlen, et teatud raamatud, kus midagi ei juhtu, meeldivad mulle väga. Antud raamatuga ei mänginud see idee välja. Liiga rahulik oli. Nagu maitsetu supp- põhimõtteliselt söödav ja seedehäiret ei tekita, aga erilist rõõmu ka ei paku.
Kui kaks kolmandikku läbi sai, hakkas natuke midagi juhtuma. Vist. Muidugi kõik see, mis juhtus, oli ettearvatav.
Kuulasin seda lugu taaskord eestikeelse audioraamatuna, mida luges Liivika Hanstin. Mõtlen, et ta sobiks hästi lugema ka mingeid ametlikumaid tekste. Väga hea diktsiooniga ja natuke niuke diktori moodi tooniga.
Raamatuhunnikud Dixiti kaardil andsid väga palju valikuid.
Kommentaarid