Raamatus on kaks jutustajat: menuka ansambli The Ark liige Jimmy ja The Arki suur fänn Angel. Angel on tulnud Londonisse The Arki kontserdile ning enne seda on tal võimalus ka bändiga kohtuda. Ühtlasi kohtub ta ühe internetisõbraga (samuti The Arki fänn).
Kõik ei lähe päris nii nagu planeeritud.
Pole tohutult uus teema, aga siiski jätkuvalt huvitav teema, milline on bändimeeste päriselu, nende nägemus oma elust ja tööst ja millisena kujutavad seda ette fännid. Mis üldse on igasuguste fännikogukondade mõte? Kas need aitavad kuidagi seda, keda fännatakse, kas need aitavad fänne või hoopis takistavad nende päriselu?
Mõned sündmused, mis raamatus ette tulevad, tunduvad natuke uskumatud, aga mitte nii palju, et neid päris võimatuks pidada. Põhimõtteliselt on kõik võimalik, mis siin juhtub. Saad küll olla ühel hetkel lihtsalt kellegi suurim fänn ja järgmisel hetkel istuda tema kõrval rongis, et kuhugi koos minna.
Raamat oli niuke tubli sooritus, loomulik. Ei saa öelda, et neist tegelastest üleliia palju hoolinud oleksin, aga samas nad olid huvitavad, täitsa inimlikud. Ja nagu öeldud, on üldine teema imetlejate ja imeteldavate suhtest enamasti intrigeeriv.
Huvitav detail: raamatus on stseen, kus kaks tegelast arutavad kui imelik on juua lihtsalt piima. (Noh, et võtad klaasitäie piima ja jood ära.)
Keeruline kaart tuli. Kõik ilmselged valikud oleksid olnud kosmilised või muinasjutulised. Lõpuks võtsin kõige silmapaistavama objekti pildil, oranži planeedi, ja otsisin oranži kaanega raamatuid. Esimene pikem pilk langes Madeline Milleri "Kirke" peale, mis olnuks kahtlemata intelligentne valik, aga õues oli parajasti 28 kraadi sooja ja ma tundsin ennast nagu keedetud kapsas.
"I was born for this" tõotas olla heas mõttes ettearvatav ja lihtne lugeda. Täitis ootuse mõlemas punktis.
Kommentaarid
Postita kommentaar