Otse põhisisu juurde

Alice Oseman "I was born for this"


Raamatus on kaks jutustajat: menuka ansambli The Ark liige Jimmy ja The Arki suur fänn Angel. Angel on tulnud Londonisse The Arki kontserdile ning enne seda on tal võimalus ka bändiga kohtuda. Ühtlasi kohtub ta ühe internetisõbraga (samuti The Arki fänn). 

Kõik ei lähe päris nii nagu planeeritud. 

Pole tohutult uus teema, aga siiski jätkuvalt huvitav teema, milline on bändimeeste päriselu, nende nägemus oma elust ja tööst ja millisena kujutavad seda ette fännid. Mis üldse on igasuguste fännikogukondade mõte? Kas need aitavad kuidagi seda, keda fännatakse, kas need aitavad fänne või hoopis takistavad nende päriselu?

Mõned sündmused, mis raamatus ette tulevad, tunduvad natuke uskumatud, aga mitte nii palju, et neid päris võimatuks pidada. Põhimõtteliselt on kõik võimalik, mis siin juhtub. Saad küll olla ühel hetkel lihtsalt kellegi suurim fänn ja järgmisel hetkel istuda tema kõrval rongis, et kuhugi koos minna.

Raamat oli niuke tubli sooritus, loomulik. Ei saa öelda, et neist tegelastest üleliia palju hoolinud oleksin, aga samas nad olid huvitavad, täitsa inimlikud. Ja nagu öeldud, on üldine teema imetlejate ja imeteldavate suhtest enamasti intrigeeriv. 

Huvitav detail: raamatus on stseen, kus kaks tegelast arutavad kui imelik on juua lihtsalt piima. (Noh, et võtad klaasitäie piima ja jood ära.)

Keeruline kaart tuli. Kõik ilmselged valikud oleksid olnud kosmilised või muinasjutulised. Lõpuks võtsin kõige silmapaistavama objekti pildil, oranži planeedi, ja otsisin oranži kaanega raamatuid. Esimene pikem pilk langes Madeline Milleri "Kirke" peale, mis olnuks kahtlemata intelligentne valik, aga õues oli parajasti 28 kraadi sooja ja ma tundsin ennast nagu keedetud kapsas. 

"I was born for this" tõotas olla heas mõttes ettearvatav ja lihtne lugeda. Täitis ootuse mõlemas punktis.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...