Otse põhisisu juurde

Alice Oseman "I was born for this"


Raamatus on kaks jutustajat: menuka ansambli The Ark liige Jimmy ja The Arki suur fänn Angel. Angel on tulnud Londonisse The Arki kontserdile ning enne seda on tal võimalus ka bändiga kohtuda. Ühtlasi kohtub ta ühe internetisõbraga (samuti The Arki fänn). 

Kõik ei lähe päris nii nagu planeeritud. 

Pole tohutult uus teema, aga siiski jätkuvalt huvitav teema, milline on bändimeeste päriselu, nende nägemus oma elust ja tööst ja millisena kujutavad seda ette fännid. Mis üldse on igasuguste fännikogukondade mõte? Kas need aitavad kuidagi seda, keda fännatakse, kas need aitavad fänne või hoopis takistavad nende päriselu?

Mõned sündmused, mis raamatus ette tulevad, tunduvad natuke uskumatud, aga mitte nii palju, et neid päris võimatuks pidada. Põhimõtteliselt on kõik võimalik, mis siin juhtub. Saad küll olla ühel hetkel lihtsalt kellegi suurim fänn ja järgmisel hetkel istuda tema kõrval rongis, et kuhugi koos minna.

Raamat oli niuke tubli sooritus, loomulik. Ei saa öelda, et neist tegelastest üleliia palju hoolinud oleksin, aga samas nad olid huvitavad, täitsa inimlikud. Ja nagu öeldud, on üldine teema imetlejate ja imeteldavate suhtest enamasti intrigeeriv. 

Huvitav detail: raamatus on stseen, kus kaks tegelast arutavad kui imelik on juua lihtsalt piima. (Noh, et võtad klaasitäie piima ja jood ära.)

Keeruline kaart tuli. Kõik ilmselged valikud oleksid olnud kosmilised või muinasjutulised. Lõpuks võtsin kõige silmapaistavama objekti pildil, oranži planeedi, ja otsisin oranži kaanega raamatuid. Esimene pikem pilk langes Madeline Milleri "Kirke" peale, mis olnuks kahtlemata intelligentne valik, aga õues oli parajasti 28 kraadi sooja ja ma tundsin ennast nagu keedetud kapsas. 

"I was born for this" tõotas olla heas mõttes ettearvatav ja lihtne lugeda. Täitis ootuse mõlemas punktis.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...