Otse põhisisu juurde

Ottessa Moshfegh "My year of rest and relaxation" / "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta"

See raamat jälitas mind juba tükk aega, Goodreadsis ja mujal. Ilmselt on asi janeaustenlikus kaanepildis. Üliroosat kirja ja selle ebasobivust ülejäänud pildiga on ka muidugi raske mitte märgata.

Nüüd raamatuga kursis olles tundub, et kaanepilt on kaunis kõnekas. Võib-olla selle raamatu peategelase põhiprobleem oli Jane Austeni tegelaste omale sarnasem kui võiks arvata.

Jutustajal on pealtnäha rohkem kui paljudel inimestel - korter Manhattanil, Ivy League'i ülikooli haridus, mitte eriti kontimurdev töö kunstigaleriis, mida tal raha saamise pärast tegelikult vaja pole. Lisaks on ta noor ja ilus. Aga peas on tal asjad pekkis, rohkem kui paljudel inimestel. 

Ta käib psühhiaatri juures, kes absoluutselt töösse ei süvene. Seeõttu on tollele lihtne igasugust jama kokku valetada ja aina uute ravimite ostmiseks retsepte saada. Sest see on põhiline, mida peategelane tahab - ravimeid, mis ta magama paneksid, parem kui unenägudeta unne. Tahab talveunne jääda põhimõtteliselt.

Tegevusaeg 2000. ja 2001. aasta New Yorgis lubab ka järeldusi teha. 

Tragikomöödia, ja rohkem tragi kui komöödia. Teisalt on see kõik piisavalt kummaline, et päris tragöödiana võtta ei saa. Lugedes tekib natuke segane tunne - mida ma sellest arvama peaksin? Paljusid lugejaid ilmselt ajab see peategelane närvi. Ilmselgelt kirjutaja mõte ongi lugejat provotseerida. 

Tahaks nagu öelda, et raamat on tänapäeva inimestest, kellele on vinti peale keeratud, aga järele mõeldes polegi kindel, kuidas selle vindikeeramisega on, võib-olla päriselt on inimestel asjad niimoodi.

Kuulasin seda inglise keeles audioraamatuna, mida luges Julia Whelan. Kunagi mängis ta seriaalis "Once & again" põhinaise vanemat tütart. Väga lamp seos, aga 20 aastat hiljem tuli nimi ikka veel tuttav ette.

Tänapäeva kirjastus on möödunud aastal võtnud raamatu ka eesti keelde tõlkida, "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta" on nimi. Mulle meeldib, et kaanekujundus on samaks jäetud. 

Kaardi järgi võtsin raamatu, kus keegi on üksi või hädas. Selle raamatu peategelane oli mõlemat.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...