Otse põhisisu juurde

Ottessa Moshfegh "My year of rest and relaxation" / "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta"

See raamat jälitas mind juba tükk aega, Goodreadsis ja mujal. Ilmselt on asi janeaustenlikus kaanepildis. Üliroosat kirja ja selle ebasobivust ülejäänud pildiga on ka muidugi raske mitte märgata.

Nüüd raamatuga kursis olles tundub, et kaanepilt on kaunis kõnekas. Võib-olla selle raamatu peategelase põhiprobleem oli Jane Austeni tegelaste omale sarnasem kui võiks arvata.

Jutustajal on pealtnäha rohkem kui paljudel inimestel - korter Manhattanil, Ivy League'i ülikooli haridus, mitte eriti kontimurdev töö kunstigaleriis, mida tal raha saamise pärast tegelikult vaja pole. Lisaks on ta noor ja ilus. Aga peas on tal asjad pekkis, rohkem kui paljudel inimestel. 

Ta käib psühhiaatri juures, kes absoluutselt töösse ei süvene. Seeõttu on tollele lihtne igasugust jama kokku valetada ja aina uute ravimite ostmiseks retsepte saada. Sest see on põhiline, mida peategelane tahab - ravimeid, mis ta magama paneksid, parem kui unenägudeta unne. Tahab talveunne jääda põhimõtteliselt.

Tegevusaeg 2000. ja 2001. aasta New Yorgis lubab ka järeldusi teha. 

Tragikomöödia, ja rohkem tragi kui komöödia. Teisalt on see kõik piisavalt kummaline, et päris tragöödiana võtta ei saa. Lugedes tekib natuke segane tunne - mida ma sellest arvama peaksin? Paljusid lugejaid ilmselt ajab see peategelane närvi. Ilmselgelt kirjutaja mõte ongi lugejat provotseerida. 

Tahaks nagu öelda, et raamat on tänapäeva inimestest, kellele on vinti peale keeratud, aga järele mõeldes polegi kindel, kuidas selle vindikeeramisega on, võib-olla päriselt on inimestel asjad niimoodi.

Kuulasin seda inglise keeles audioraamatuna, mida luges Julia Whelan. Kunagi mängis ta seriaalis "Once & again" põhinaise vanemat tütart. Väga lamp seos, aga 20 aastat hiljem tuli nimi ikka veel tuttav ette.

Tänapäeva kirjastus on möödunud aastal võtnud raamatu ka eesti keelde tõlkida, "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta" on nimi. Mulle meeldib, et kaanekujundus on samaks jäetud. 

Kaardi järgi võtsin raamatu, kus keegi on üksi või hädas. Selle raamatu peategelane oli mõlemat.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...