See raamat jälitas mind juba tükk aega, Goodreadsis ja mujal. Ilmselt on asi janeaustenlikus kaanepildis. Üliroosat kirja ja selle ebasobivust ülejäänud pildiga on ka muidugi raske mitte märgata.
Nüüd raamatuga kursis olles tundub, et kaanepilt on kaunis kõnekas. Võib-olla selle raamatu peategelase põhiprobleem oli Jane Austeni tegelaste omale sarnasem kui võiks arvata.
Jutustajal on pealtnäha rohkem kui paljudel inimestel - korter Manhattanil, Ivy League'i ülikooli haridus, mitte eriti kontimurdev töö kunstigaleriis, mida tal raha saamise pärast tegelikult vaja pole. Lisaks on ta noor ja ilus. Aga peas on tal asjad pekkis, rohkem kui paljudel inimestel.
Ta käib psühhiaatri juures, kes absoluutselt töösse ei süvene. Seeõttu on tollele lihtne igasugust jama kokku valetada ja aina uute ravimite ostmiseks retsepte saada. Sest see on põhiline, mida peategelane tahab - ravimeid, mis ta magama paneksid, parem kui unenägudeta unne. Tahab talveunne jääda põhimõtteliselt.
Tegevusaeg 2000. ja 2001. aasta New Yorgis lubab ka järeldusi teha.
Tragikomöödia, ja rohkem tragi kui komöödia. Teisalt on see kõik piisavalt kummaline, et päris tragöödiana võtta ei saa. Lugedes tekib natuke segane tunne - mida ma sellest arvama peaksin? Paljusid lugejaid ilmselt ajab see peategelane närvi. Ilmselgelt kirjutaja mõte ongi lugejat provotseerida.
Tahaks nagu öelda, et raamat on tänapäeva inimestest, kellele on vinti peale keeratud, aga järele mõeldes polegi kindel, kuidas selle vindikeeramisega on, võib-olla päriselt on inimestel asjad niimoodi.
Kuulasin seda inglise keeles audioraamatuna, mida luges Julia Whelan. Kunagi mängis ta seriaalis "Once & again" põhinaise vanemat tütart. Väga lamp seos, aga 20 aastat hiljem tuli nimi ikka veel tuttav ette.
Tänapäeva kirjastus on möödunud aastal võtnud raamatu ka eesti keelde tõlkida, "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta" on nimi. Mulle meeldib, et kaanekujundus on samaks jäetud.
Kaardi järgi võtsin raamatu, kus keegi on üksi või hädas. Selle raamatu peategelane oli mõlemat.
Kommentaarid
Postita kommentaar