Eesti krimka. Sagadi mõisahärra, kohaliku maakohtu assessor von Fock lahendab 19. sajandil Haljala kihelkonnas mõrvalugusid, abiks mõisavalitseja Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Mõrvalugu ise (Saksamaalt tulnud lauljanna tapetakse Kavastu mõisa suveballil) on autori väljamõeldis, aga tegelased enamasti ajaloolised isikud. Ka seda, milline elu ja olustik tollal mõisates oli, on püütud ajastutruult kirjeldada.
Nagu ikka, huvitaski mind kogu ümbritsev lugu rohkem kui mõrvalugu. Reeglina mind lihtsalt ei huvita, kes tappis. Paremal juhul tahan teada, miks tappis.
Kena lugeda sellegipoolest - nagu ikka keritakse mõrvaloole mitmete paljastatavate detailide ja lisanduvate surnutega vinti peale, enne kui selgub, mis juhtus.
Mulle päris meeldis see raamat. Teoorias ehk veel rohkemgi kui praktikas. See fakt, et keegi kirjutab raamatuid, kus Lahemaa piirkonna (või üldse Eesti ala) mõisate asukad tegutsevad. Äkki on kasulik vahepeal seda pilti näha, et mõisnikud olid ka täitsa nagu inimesed, mitte vaid need, kes kohalike talupoegade seljas sõitsid.
See raamat on tegelikult 2. osa Sagadi paruni mõrvalugude sarjast. Kokku on 3 raamatut. Aga kuidagi ei seganud, et keskmise osa esimesena lugeda võtsin.
Audioraamatu lugeja Toomas Lõhmuste on kõige klassikalisema häälega inimene üldse. Selline hääl, millega ei pea harjuma. Ilmselt on asi ka selles, et ta loeb ETV kanalitel mitmetele saadetele teksti peale. Vahepeal meenutab Tõnu Oja, kui madalamat ja kärisevamat häält teeb.
Lähtusin sellest, et minu jaoks võrdub kõvakübar 19. sajandiga. ("Kuldse medaljoni mõistatuse" tegevus toimub 1829. aastal.) Ühtlasi see punane õhupall on nii kurikavala näoga, et see võis vabalt kellegi maha lüüa (= krimka).
Kommentaarid