Beatrice satub lapsena talvise välimusega aeda. See on võluaed mitmesuguste ebatavaliste tegelaste ja asjadega. Täiskasvanuna üritab ta aeda taasleida, sinna uuesti sattuda, tõestamaks, et see on päriselt olemas ja polnud lihtsalt lapse fantaasia vili. Samas on Beatrice ka taime- ja seenehuviline vallaline rikas naine.
Beatrice'i sõbranna Rosa on kellavärgiga asjade loomise meister, kelle unistus on hertsoginnaks saada. Muidugi avastab ta enda üllatuseks, et see ei teegi automaatselt õnnelikuks.
Oluline tegelane on veel James, aedniku poeg Beatrice'i lapsepõlvekodust, kes täiskasvanuna tegutseb orhideepüüdjana (ohtlik, aga reisimisvõimalust ja seiklusi pakkuv amet).
See on pärismaailmas toimuv maagiline lugu. Ühest küljest teame, et tegevus toimub 1830ndate lõpu Inglismaal, teisalt esineb objekte, mis meie maailma mõttes on väljamõeldud. Näiteks taimed, mis ei vaja elus püsimiseks vett vaid kuuvalgust, üleskeeratavad kaarnad, koerad jms. Samas ei ole seda nägemust, et inimene, kes suudab luua meie mõistes maagilisi asju, on nõid või muidu väga eriline. Tal on lihtsalt oskus, mida igaühel pole.
Kui kogu üleloomulik värk ära võtta, on tegemist üsna lihtsa melodraamasse kalduva looga, mille mõne episoodi juurde võib lisada märke trigger warning.
Kogu aeg oli huvitav lugeda. Põhilised probleemid peategelaste eludes on ka 21. sajandil päevakajalised, seega tänapäeva inimesel on lihtne puutepunkte leida.
Kuna raamatus on võluaed ja maagilised objektid tähtsal kohal, on kogu lugu väga visuaalne. Tohutult pikki järjestikusi kirjeldusi pole, aga on, mida ette kujutada. Kindlasti oleks huvitav sellest filmi või seriaali teha.
Raamatu kaanekujundus on ka ilus, selline külmromantiline.
Lähtusin mõttest, et koht, kus need roosid kasvavad, on aed. Vaatasin noid raamatuid ka, kus nimes või kaanel roose oli, aga sisu poolest vähegi huvitavad sattusid olema füüsiliselt eemaletõukavad (loe: liiga tihe või väike kiri).
Kommentaarid