Otse põhisisu juurde

Beth O'Leary "Vahetus"

Leenal (või meie keeli Liinal) on olnud kehv aasta. Kui teda töö juures enne tähtsat esitlust paanikahoog tabab, pakub tööandja, et võtku ta kaks kuud palgalist puhkust. Kuna pakkumine on tegelikult rohkem sund, ei jäägi tal muud üle. Samal ajal üritab Leena ca 80-aastane vanaema endale meest leida, aga oma väikeses külakeses ei tundu see õnnestuvat. Leena ja vanaema vahetavad kaheks kuuks kohad - Leena läheb külaelu mekkima ja vanaema Eileen seab end Londonis sisse.

Sihuke vahetamine on vist päris levinud raamatute ja filmide alguspunkt? Ja reeglina see, mis edasi tuleb, ei üllata. Siin ka ei üllatanud. Vanaema tegelaskuju oli muidugi lahe, sihuke elurõõmus kuju, kes haarab kõiki kaasa, ükskõik, kes teda parajasti ümbritsema juhtuvad. Ja ilmselt energilisem kui mina praeguseski vanuses. 

Suur teema oli see, kuidas eluga edasi minna, misiganes siis kellegagi juhtunud on. Aga peab ütlema, et sama autor suutis raamatus "Korterikaaslane" vähe paremini seda edasimineku raskuse tuuma tabada. "Vahetus" pole ka kehv raamat, ei tee ajaviiteromaani nimele häbi. Väga pikaks ajaks siiski meelde ei jää.

Tundus, et raamatu tõlkimisega oli täitsa vaeva nähtud. Päris mitut sõna märkasin, mis polnud ilmselgelt esimene ja kõige otsetõlkelisem valik. Alguses tuli mõne koha peal isegi nali peale (kui kutsikasööjad ja vemblad teemaks olid). 

Kaardil on torn (nagu ka raamatu kaanel) ja (külakese stiilis) madalamad majad (nagu ka raamatu kaanel).

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...