Otse põhisisu juurde

Elise Hooper "Fast girls"

Kiired tüdrukud selles mõttes, et raamat on naissprinteritest. Raamatu alguses toimuvad 1928. aasta Amsterdami olümpiamängud, kusagil keskel 1932. aasta Los Angelese OM ja lõpus 1936. aasta Berliini OM. 

Maitea, kuidas tollal Euroopas oli, aga USA-s olid naiskergejõustiklased pigem erandlik nähtus. Sporti ei peetud üldse eriti naiste teemaks, ja kui siiski mõni seda harrastada tahtis, võis teha tennist näiteks või mõnda muud "naiselikumat" ala.

Leidus siiski erandeid ja raamat jälgib kolme neist: Betty Robinson, Louise Stokes ja Helen Stephens. Kõik on ajaloolised isikud. Üldse on suur osa raamatu tegelastest ajaloolised isikud (1936. aasta OM-il teevad väikese ülesastumise ka Hitler ja Goebbels näiteks).

Meeldis, et põhiloo vahel olid (pakun et tõelised?) ajaleheartiklid nende inimeste ja sündmuste kohta, mida raamatus käsitletakse. See oli hea moodus mingid faktid lugejale edasi anda, aga sündmuste otsesest kirjeldamisest üle hüpata. 

Raamatu lõpus oli ka väike lisa ülevaatega sellest, mis tegelastest päriselus peale 1936. aastat sai. Ühtlasi öeldi, millised raamatus toimunud seigad olid välja mõeldud ja millised päriselt toimusid. Suurem osa olid päriselt (sh lood, mille kohta lugedes mõtlesin, et need on nagunii dramaatilisema lõpptulemuse nimel välja mõeldud). 

Huvitava kokkusattumusena ilmus Eestis just hiljuti Tiit Lääne raamat 1932. aasta Los Angelese olümpiast. Sealt saab ka nende naiste kohta natuke lugeda. Päris kurioosseid lugusid tuli ette. 

Ühe sõnaga: kiidan. Mina tahan ikka huvitavat spordifiktsiooni lugeda (olgu ta siis päriselul põhinev või mitte). 


Algul vaatasin et oh, haamer ja naelad, võtan mingi raamatu, kus on mõni töökas inimene (ega sportlasena saa ju laisk olla). Nüüd vaatan, et see naishiiglane läheb ehk veel paremini raamatu teemaga kokku. Hiiglased kui teerajajad mingis valdkonnas ja nii. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...