Otse põhisisu juurde

Elise Hooper "Fast girls"

Kiired tüdrukud selles mõttes, et raamat on naissprinteritest. Raamatu alguses toimuvad 1928. aasta Amsterdami olümpiamängud, kusagil keskel 1932. aasta Los Angelese OM ja lõpus 1936. aasta Berliini OM. 

Maitea, kuidas tollal Euroopas oli, aga USA-s olid naiskergejõustiklased pigem erandlik nähtus. Sporti ei peetud üldse eriti naiste teemaks, ja kui siiski mõni seda harrastada tahtis, võis teha tennist näiteks või mõnda muud "naiselikumat" ala.

Leidus siiski erandeid ja raamat jälgib kolme neist: Betty Robinson, Louise Stokes ja Helen Stephens. Kõik on ajaloolised isikud. Üldse on suur osa raamatu tegelastest ajaloolised isikud (1936. aasta OM-il teevad väikese ülesastumise ka Hitler ja Goebbels näiteks).

Meeldis, et põhiloo vahel olid (pakun et tõelised?) ajaleheartiklid nende inimeste ja sündmuste kohta, mida raamatus käsitletakse. See oli hea moodus mingid faktid lugejale edasi anda, aga sündmuste otsesest kirjeldamisest üle hüpata. 

Raamatu lõpus oli ka väike lisa ülevaatega sellest, mis tegelastest päriselus peale 1936. aastat sai. Ühtlasi öeldi, millised raamatus toimunud seigad olid välja mõeldud ja millised päriselt toimusid. Suurem osa olid päriselt (sh lood, mille kohta lugedes mõtlesin, et need on nagunii dramaatilisema lõpptulemuse nimel välja mõeldud). 

Huvitava kokkusattumusena ilmus Eestis just hiljuti Tiit Lääne raamat 1932. aasta Los Angelese olümpiast. Sealt saab ka nende naiste kohta natuke lugeda. Päris kurioosseid lugusid tuli ette. 

Ühe sõnaga: kiidan. Mina tahan ikka huvitavat spordifiktsiooni lugeda (olgu ta siis päriselul põhinev või mitte). 


Algul vaatasin et oh, haamer ja naelad, võtan mingi raamatu, kus on mõni töökas inimene (ega sportlasena saa ju laisk olla). Nüüd vaatan, et see naishiiglane läheb ehk veel paremini raamatu teemaga kokku. Hiiglased kui teerajajad mingis valdkonnas ja nii. 

Kommentaarid

Popid

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...