Otse põhisisu juurde

Elise Hooper "Fast girls"

Kiired tüdrukud selles mõttes, et raamat on naissprinteritest. Raamatu alguses toimuvad 1928. aasta Amsterdami olümpiamängud, kusagil keskel 1932. aasta Los Angelese OM ja lõpus 1936. aasta Berliini OM. 

Maitea, kuidas tollal Euroopas oli, aga USA-s olid naiskergejõustiklased pigem erandlik nähtus. Sporti ei peetud üldse eriti naiste teemaks, ja kui siiski mõni seda harrastada tahtis, võis teha tennist näiteks või mõnda muud "naiselikumat" ala.

Leidus siiski erandeid ja raamat jälgib kolme neist: Betty Robinson, Louise Stokes ja Helen Stephens. Kõik on ajaloolised isikud. Üldse on suur osa raamatu tegelastest ajaloolised isikud (1936. aasta OM-il teevad väikese ülesastumise ka Hitler ja Goebbels näiteks).

Meeldis, et põhiloo vahel olid (pakun et tõelised?) ajaleheartiklid nende inimeste ja sündmuste kohta, mida raamatus käsitletakse. See oli hea moodus mingid faktid lugejale edasi anda, aga sündmuste otsesest kirjeldamisest üle hüpata. 

Raamatu lõpus oli ka väike lisa ülevaatega sellest, mis tegelastest päriselus peale 1936. aastat sai. Ühtlasi öeldi, millised raamatus toimunud seigad olid välja mõeldud ja millised päriselt toimusid. Suurem osa olid päriselt (sh lood, mille kohta lugedes mõtlesin, et need on nagunii dramaatilisema lõpptulemuse nimel välja mõeldud). 

Huvitava kokkusattumusena ilmus Eestis just hiljuti Tiit Lääne raamat 1932. aasta Los Angelese olümpiast. Sealt saab ka nende naiste kohta natuke lugeda. Päris kurioosseid lugusid tuli ette. 

Ühe sõnaga: kiidan. Mina tahan ikka huvitavat spordifiktsiooni lugeda (olgu ta siis päriselul põhinev või mitte). 


Algul vaatasin et oh, haamer ja naelad, võtan mingi raamatu, kus on mõni töökas inimene (ega sportlasena saa ju laisk olla). Nüüd vaatan, et see naishiiglane läheb ehk veel paremini raamatu teemaga kokku. Hiiglased kui teerajajad mingis valdkonnas ja nii. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...