Otse põhisisu juurde

Jean Kyoung Frazier "Pizza girl"

See raamat vaevas mind. Kuulasin audioraamatut, mille pikkus oli alla 6 tunni, aga see mõjus pikemana kui mõni 12-tunnine raamat. Lihtsalt kõik oli raske ja sünge. Ja kuigi kõik võibki olla raske ja sünge vahepeal, siis arusaamatuks jäi, miks on vaja sellisel kujul raamatut sellest, kuidas kõik on raske ja sünge. 

Peategelane on 18-aastane rase tüdruk, kes töötab pitsa kohaleviijana (tean, kohmakas sõna). Tal tekib huvitav (võib muidugi vaielda kui huvitav) suhe temast kusagil poole vanema koduperenaisega, kes vahepeal pitsat tellib. Ühtlasi pole peategelane oma rasedusest eriti vaimustuses, vaimustuses on aga tema ema ja mõnevõrra ka poiss-sõber. Või kas ikka on. Ühesõnaga, kõigil on mingid jamad.

Võib-olla on olemas inimesed, kes naudivad raamatuid, kus neile ükski tegelane ei meeldi. Võib-olla neile kirjutatakse sihukesi asju. 


Pildil on nii rase naine kui töötav naine (mõlemad ka raamatus ühes isikus). Noh, ja ilmselgelt sellel pangesid kandval naisel on RASKE.

Kommentaarid