Truffe kirjanurk

Loomulikult sai kõik taas alguse minu tabelite- ja statistikaarmastusest. Kui mingid andmed on olemas, siis muidugi on neid ju hea tabeli kujul säilitada ja täiendada ja neist järeldusi teha.  Niisiis, minu lugejaprofiil viimase 5 aasta (ca 350 raamatu) põhjal. 2019. aastal lugesin 33 raamatut, 2020. aastal 70 raamatut (kurikuulus koroona-aasta, kus asi esmakordselt nö käest ära läks), 2021. aastal 66 raamatut, 2022. aastal 108 raamatut (otseses seoses tol aastal vabalt saadaval olnud audioraamatute hulgaga), 2023. aastal 71 raamatut. Kõige populaarsemad kuud, kus mõni raamat läbi saada, on mai, juuli ja oktoober, kõige loiumad lugemiskuud jaanuar, veebruar ja märts.  Enim, 22%, on mingil moel internetist leitud raamatuid. 14% puhul olin sama autorit varem lugenud, 11% puhul olin sarja eelmist osa lugenud. 11% raamatute lugemisajendiks oli audioraamatu kättesaadavus. 9% juhtudest nägin raamatut (suht suvaliselt) raamtukogus või -poes. Teisi ajendeid esines vähem. Päris vähe es...

  Peale vajutades läheb suuremaks Sain jälle kõik ruudud roheliseks. Sedakorda küll niimoodi, et kusagil novembrist peale valisin teadlikult raamatuid, mis tolleks hetkeks veel tühjadesse ruutudesse sobiksid.  Kõige viimasena sain täidetud ruudu "Raamat raamatutest/lugemisest". Kui säärase ruudu bingosse sisse panin, oli mul tegelikult üks kindel raamat mõttes, aga ei olnud õiget hetke seda lugeda, nõnda piirdusin ühe üsna kehvakese looga.  Üllatavalt raske oli täita ka ruutu "21. raamat suvalisest kohast, kus on palju raamatuid järjest". Pole raske leida kohta, kus on palju füüsilisi raamatuid järjest, aga iga kord, kui mõne riiuli juures 21-ni lugesin, tuli mingi niuke asi, mida ikka üldse ei tahtnud (5 lausega lastekas või taimedega riide värvimise õpetus). Lõpuks tulin selle peale, et nimekirjad on ju ka kohad, kus on palju raamatuid järjest. Sedakaudu õnnestus läbi lugeda teos, mis oli teisest žanrist kui mul tavaks.  Ruut "Ilmunud 1930ndatel" on tärn...

  Mõned inimesed mulle meeldivad. Näiteks mulle meeldib Priit Kuusk (ehk Wend). Juba palju aastaid. Juba siis, kui ta veel kõrvarõngast kandis ja mingid prouad raadiosse helistasid, et võta ära, ilma selleta oled ju täitsa kena poiss.  "Laevakokk Wend" on sellest, kuidas Priit Kuusk mõned kuud Admiral Bellingshauseni nimelisel laeval kokaks oli. Ta kirjeldab, kuidas pole üldse naljaasi pidevalt õõtsudes pisikeses kambüüsis süüa teha, ja räägib, kuidas vahepeal ikka suht s**ast saia tehes toidu äraviskamist minimaliseerida üritas. Siis kirjeldab natuke paiku (sadamalinnu), kus käidi ja lisab niisama mõtteid, mis tulid.  Nende niisama tulnud mõtete osas lähevad lugejate arvamused ilmselt kahte lehte. Ühest küljest võib öelda, et mees lihtsalt heietab elu kaduvusest ja just lahutatud abielust, teisalt miks ta ei või seda raamatus teha, kui need on need asjad, millele ta päriselt ka reisil (haltuuratööl?) olles mõtles. Mind ei seganud. Tundus sobiv isegi, sest kui igas suunas...

  Peategelane June töötab väikelinna raamatukogus, mida ähvardab sulgemine. Ühtlasi on ta otseloomulikult eraeluliselt endassetõmbunud, aga samal ajal kogukonna tugisammas, nii et ise sellest arugi ei saa. Ja nagu küsib raamatu tutvustus - kas raamatukogu päästa üritades päästab ta ka iseenda? Mul oli kindel põhjus selle loo lugemiseks, mille sain täidetud, aga sellega tema kasu ka piirdus. Ikka liiga lihtsakoeline oli. Aga noh, vähemalt lugu oli ja tegelased ja kiiresti läks edasi. Ühtlasi palju viiteid raamatutele, mida mõistab ka inimene, kes ei veeda päevi Balzaci ja Tammsaaret läbi närides.  Näe, täitsa uus raamat, sel aastal ilmunud.  Tjah, ma ei ütleks, et mulle meeldis.

  Sisult selline, nagu pealkirja ja kaane järgi arvata võiks. Huvitav külg on see, et tegevus toimub ühes (loomulikult Covent Gardenis asuvas) ooperimajas. Peategelane Matilda töötab seal grimmikunstnikuna. Ta on väga hea grimmitegija, aga erakordselt halb arvutitega seonduvas. (Nii halb, et 21. sajandil elava noore inimese kohta on seda raske uskuda.) Siis tuleb ooperimajja uus IT-mees ja hakkab Matildat harima.  Nagu öeldud, sihuke tüüpiline lugu. Ainult et mõni tüüpiline lugu on kaasahaaravam kui see. Läks kiiresti, aga väga ei hoolinud.

Lugesin natuke sisututvustust. Seal öeldi, et üks naine sõidab Šoti mägismaal autoga ja võtab peale erinevaid hääletajaid. Edasi ei lugenud, sest juba tundus intrigeeriv. Miks ta neid peale võtab? On tal mingi plaan või tahab ta lihtsalt erinevate inimestega rääkida?  Lugesin natuke raamatut ja oligi huvitav. Õige pea sain aru, et see on ulmekas! Polnud üldse see, et naine on kirjanik ja kogub hääletajate käest raamatu jaoks ideid. Pigem oli naine ise lihttööline, kes tegutses kellegi teise suurema eesmärgi nimel.  Inimestele, kes ulmekate maailmas end koduselt tunnevad, on see kindlasti väga Sherlock! nüüd, aga ma sain ka vist aru, mis mõte neil on. Mõte on see, et inimesed (inimkond) end vahepeal kõrvalt vaataks. Et kui on mingi liik (meie mõistes tulnukad), kelle esindajad arvavad, et nemad on normaalsed ja õiged ja tavalised, siis nende jaoks on inimesed mingid imelikult käituvad tulnukad. Lihtne tegelikult. Kuna meie oleme inimesed, siis on päris raske mõelda väljapoole i...

Mulle meeldis "Kajakas", see sisaldas just õigel hulgal sügavmõttelisust, dramaatilisust ja eriilmelisi karaktereid.  Ma pole päris kindel, mis žanrist see näidend olema pidi. Raamatus endas oli vist kirjas et komöödia, aga traditsioonilisel komöödia moel naerma ei ajanud, irooniliselt muhelema ehk küll. Ja mõeldes kui dramaatiliselt tegelased ise seda värki võtsid, võinuks ju ka melodraama olla. Maitea noh, nagu varasemaltki on raske pikemalt seletada, miks klassika on klassika. On lihtsalt. Isegi kui mingi 21. sajandi raamat on ka väga hea, siis 100 aasta vanune on seda kuidagi teistmoodi. "Norra metsas" oli üks tegelane, kes luges ainult 50+ aastat tagasi ilmunud raamatuid. Sest kehv raamat ei peaks nii pikalt ajahambale vastu. "Kajakas" (aastast 1896) talle siis sobiks. Kuuldemäng on ka olemas, seegi päris vana (1954). Vahepeal oli natuke naljakas, aga enamasti tekitas soovi seda etendust teatris näha.

See oli kolmas kord mul seda lugeda ma arvan, aga viimane kord oli üle 15 aasta tagasi. Ja nüüd oligi täitsa teistsugune raamat.  Eelmistel kordadel lugedes ei saanud (vist üldse?) aru või ei pööranud lihtsalt tähelepanu sellele, et tegemist on meie aja mõttes ikka mitu aastakümmet tagasi toimuva looga. Tegelased tantsivad svingi ja. Koolilapse suitsetamine on suhteliselt aktsepteeritav tegevus ja. Ilmselt räägib see raamatu kasuks, kui 21. sajandi (vanuse mõttes sihtrühma kuuluva) lugeja jaoks peategelane kogu oma käitumisega jätkuvalt kaasaegne tundub ja tegevusaeg rolli ei mängi. Kui varasemalt lugedes tundus, et Holden on lihtsalt üks poiss, kes üsna huvitavalt räägib ja on oma südames hea, siis nüüd saan rohkem aru, miks ta mõnda inimest närvi ajab. Sihuke ajatu vihane (tegelikult kurb) teismeline. Kui taustalugu on teada, siis on mõistetav, miks ta nõnda käitub, aga see ei välista ärritamist. Südames on Holden hea poiss ikka endiselt.  Kuulasin kusagil poole raamatust in...

Haarasin septembris taaskord linnaraamatukogust lugemisbingo. (Huvitav, et neil on need suve ja sügise kohta, aga talve ja kevade kohta pole veel näinud.) Kuna sügisel läks päris kibedaks lugemiseks ja tõlgendasin siin asju päris vabalt, jäi ainult 3 ruutu täitmata. Kvaliteetfoto, nagu ikka, läheb peale vajutades suuremaks "Neljapäevase mõrvaklubi" asetasin trilleri alla vaid seetõttu, et Goodreads teda nõnda sildistas, ise poleks selle peale tulnud.  "Paigad, kus olen avalikult nutnud" on õudus, sest mõned asjad, mis peategelasega juhtusid, olid õudsed. Raamat ise pole õudukas. "Tüdruk, kes sinust maha jäi" paigutus jumalate ja koletiste alla, sest suur osa tegevust toimus sõja ajal ja sõjas on ikka koletiste ja jumalatena käituvaid inimesi, muidu ei saaks sõda ollagi. "Return to the little French guesthouse" (tavaline naistekas) läks nõidade alla, sest mulle tundus, et üht tegelast püüti seal väga mustvalgelt nõiana kujutada. "Attachments...

Väljaandes, mida mina lugesin (ilmunud 1936 kirjastuselt Loodus), oli raamatu pealkiri "Isad ja lapsed". Originaalis on ka "Отцы и дети".  Isad ja lapsed ses mõttes et mitu põlvkonda. Ja idee ilmselt oli selles, et kuidas nad omavahel suhestuvad, on nad erinevad või lõpuks tegelikult ikkagi sarnased? Ja kas sama põlvkonna inimesedki tingimata vaadetelt üksteisele sarnanevad. Tegelaskujusid oli mitmeid, erinevaid ja huvitavaid.  Lugedes tundus, et kogu asja lõpuni mõistmiseks olnuks vaja rohkem eelteadmisi Venemaa 19. sajandi ühiskonna kohta, või täpsemalt just selle hetke kohta, kui tegevus toimus. Ilmselgelt mõeldi mingite vestlustega enamat kui otsesõnu öeldud oli, aga lihtsalt vastavate teadmiste puudumise tõttu ei saanud aru.  See on üks tähtsaid Venemaa 19. sajandi romaane, aga raske on tema kohta midagi öelda. Mitte et halb raamat oleks, täitsa kena lugu ja on aru saada küll, milles tema klassikalisus seisneb. Õhuke on ka ja ruttu saab läbi, ei ole raske luged...

  Mäletan ka seda soovitust, et kui midagi kusagil raamatus meelde ei jää, pane raamat ööseks padja alla. Seda Samuel selles loos teebki. Siis alles hakkab juhtuma.  Selle üle, kas raamatu sisu on tegelikult tore ja sobilik, võib muidugi vaielda. On selliseid kohti küll, kus esimese hooga kergitad kulme ja mõtled et oota... Täiskasvanuna lugedes tundus, et sain aru, mida siin ridade vahel öelda taheti. Keeruline öelda, mida lapslugeja välja loeks. Ei, tegelikult ma arvan, et lapslugejale ka meeldiks see. Lihtsalt see raamat (ja tegelikult vist suur osa lasteraamatuid?) on selline, kus saaks soovi korral mitmest kohast kinni hakata ja norida. Norimine on lihtsalt moes tänapäeval. Aga ma pole üldse kindel, et peab nii palju norima.  Autor on ise illustraator, teinud toredad vanakooli moodi illustratsioonid. Tänapäeval on moodi läinud teha lasteraamatutele natuke süngeid ja mitte eriti lihtsaid ega ilusaid illustratsioone. Siis tekib küsimus, kellele need mõeldud on. Siin ei...

Pika looga raamat minu ajaloos. Ostsin selle enam kui 10 aastat tagasi, siis kohe ei lugenud. Mõnda aega hiljem hakkasin lugema, aga lugesin ainult natuke (ei tea, miks). 2013. aastal hakkasin uuesti lugema. Väga kaugele ei jõudnud, aga see vähene meeldis.  Sel aastal on mul vaate laiendamise mõttes lugemisbingos ruut "Tegevus toimub Aasias". Järjekordne katse seda raamatut lugeda lõppes võidukalt.  Sain lugedes kiiresti aru, et parim aeg seda lugeda olnuks siiski just 10+ aastat tagasi vanuses ca 20. Nüüd meeldis ka, aga siis oleks ilmselt meeldinud kohe veelgi rohkem. See on raamat just selliseks vanuseks, kus tundmused (nt igasuguse kunsti ja elusündmuste suhtes) on väga tugevad. Eks ole ju tegelasedki siin kusagil 20-aastased. Tahame või mitte, aga "Norwegian wood" kuulub tegelikult tänapäeva armastatud ja vihatud žanri  young adult hulka . Ja kuigi siin tegevus 60ndate lõpus toimub, on teemad sarnased ka 21. sajandil. (Vaimne tervis on praegu ilmselt kuumemgi t...

Läti kirjandus on nähtus, mille osas mul, kui V. Lacise "Kaluri poeg" välja arvata, kogemused puudusid.  Pealkiri "Jelgava 94" tähendabki seda, et tegevus toimub Jelgavas aastal 1994 (ja 1995). Kirjutaja on 14-aastane noormees Jānis ja lugu algab Kurt Cobaini surmapäeval 5. aprillil. Niisiis on kõigepealt grunge, hiljem on Jānis ja sõbrad juba metallistid. Vähemalt arvavad, et on. Pole Lätis 90ndatel käinud ega elanud, aga nii palju kui neid Eesti 90ndatega võrrelda saab (ja arvan, et väga palju saab), on see täitsa tabav raamat. Olustikukirjeldused on usutavad ja natuke nagu tuttavad. Päris suur näitaja on, et naersin vahepeal. Tavaliselt ma ei naera lugedes (teen tähelepaneku, et nüüd naljakas koht, aga ei naera). Aga siin esines väga lampe lauseid. Ja kogu see 14-aastase poisi mõttemaailm ja eneseotsingud... mis on lahe ja mida üldse tegema peaks. Tundus tõetruu ja humoorikas.  Lisaks peategelasele oli raamatus väga palju muid tegelasi. Tõesti kümnetes nimesid kä...

Laurie näeb ühel detsembrikuu päeval Londonis bussis olles üht meest, on niuke ilmutuse moodi hetk. Ta on kindel, et see ongi hr Õige. Hiljem üritab ta meest uuesti üles leida. Lõpuks õnnestub, aga taaskohtumine toimub pigem ootamatus olukorras. Edasi kirjeldatakse, mis toimus Laurie' ja Jacki (see mees) eludes järgnevatel aastatel.  Nooh, paarkümmend lehekülge lugesin ära ja tundus, et nüüd on küll juba kõik maailma klišeed raamatus esindatud. Ei olnud, tuli veel.  Aga siis läks nagu päris heaks. Inimeste vestlused olid usutavad ja sündmused, mis toimusid, polnudki ettearvatavad ja. Tõesti, endalegi üllatuseks oli kusagil poole raamatu peal ja kaugemalgi küsimus veel alles, et huvitav, kuidas see kõik lahendatakse. Muidugi oli mingeid asju, mida oli raske uskuda või millest raske aru saada, aga kui nende üle väga arutlema ei jäänud ja neid lihtsalt faktidena võtsid, siis ei seganud.  Veel positiivseid külgi: ühe tegelase celebrity crush oli Richard Osman, David Tennanti ...

Ma vist ei olnudki seda varem lugenud. Ainult niipalju ehk kui mõni katkend kusagil kunagises õpikus/lugemikus. Peab ütlema, et oli üllatavat küll.  See, et Mark Twain selle loo kirjutas, oli ka korraks nagu taasavastus. Vist teadsin küll, aga kui keegi küsinud oleks, poleks osanud öelda. See, et raamat esmakordselt juba 1881. aastal ilmus, oli ka päris huvitav teadasaamine. Ja see oli üllatus, et printsi ja kerjuse lugu toimub tegelikult pärisajaloos. Ei ole mingit väljamõeldud kuningriiki ja võltshiilgust. Prints on Henry VIII ja Jane Seymouri (3. naine) poeg ja tulevane kuningas Edward VI. Kerjus, jah, on ilmselt välja mõeldud. Seoses sellega, et on pärisajaloos jutustatav lugu, on siin ka üsna mitmes kohas päris detailseid kirjeldusi. Eks ta suurendas usutavust. Õnneks jäi kirjelduste hulk normaalsuse piiridesse, päris sellist tunnet ei tulnud, et kaua võib, jõua juba asjani.  Aga noid kirjeldusi ja üldse seda raamatut lugedes tuli mitut puhku pähe, et väga kasulik oli see...

Juba ammu tahan lugeda mõnda head spordidraama raamatut. Proovisin aasta alguses Mihkel Tiksi "Korvpalliromaaniga", ei läinud üldse käima ja jäi pooleli. Nüüd vaatasin, et lugu iluuisutajatest võiks ju vähemalt iluuisutamise tõttu tore olla, kui ka muust sisust suurt ei oodanud.  Otse välja öeldes oli see kõige halvem raamat, mida viimaste aastate jooksul lugenud olen. Ütleme niimoodi viimase viisaastaku jooksul. Sellel olnuks nagu selgroovigastus - lehekülgi ja lehekülgi juttu, aga lugu lihtsalt ei püsinud püsti. Mingi arusaamatu draama koos sama arusaamatute tegelastega. Vahepeal meenutas fan fictionit, mida peatükk peatüki haaval kirjutatakse ja avaldatakse ja võimalikult pikaks venitatakse. (Aga tuleb tõdeda, et mõnikord on asjade fan fictioniga võrdlemine fan fictioni solvamine.) Üks asi mulle meeldis siiski. Ühe noormehe põhinali oli see, et ta varastas ära treeneri kabineti ukse. Korduvalt. See oli naljakas. Aga siiski, selle raamatu asemel soovitan tõelist iluuisutami...

3-osaline naistekasari, niisiis. 1. osa tagakaanel räägitakse kvaliteetsest ajaviitekirjandusest, aga see pole see, pole see... Inglanna Emmy läheb elukaaslasega Prantsusmaale puhkusele, avastab seal, et mees petab teda, ja ulatab abikäe külalismaja pidavale härrasele, kelle naine on ka teda petnud. Muidugi on need raamatud klišeesid täis ja ettearvatavad, paljude kohtade peal puhas sulajuust, mitmes kohas süžeeliinidega, kust võiks kinni hakata ja närida. Aga. Ikka tekib mõte, et mis lood need siis on, miks nad olemas on? Ja miks ma lugesin just läbi kolm kirjandusliku väärtuse mõttes üsna küsitavat raamatut. Otsisin, aga ei leidnud Eestis kaitstud lõputöid selle kohta, milliseid ühisjooni on naisteka-tüüpi raamatutel muinasjuttudega. Viimaste kohta tehakse lõputöid küll, aga peamiselt mingist lastega seotud vaatenurgast (kuidas muinasjuttude lugemine mõjutab laste selle ja tolle asja arengut vms). Aga naistekad on ka ju muinasjutud, lihtsalt teisele sihtrühmale. Võta muinasjutu tunnu...

Mul oli vaja lugeda sellist raamatut, mille autoril oleks minuga samal päeval sünnipäev. Kuna tundus, et Knut Hamsunit ei suuda ehk hetkel piisavalt hästi vastu võtta, mõtlesin, et Jojo Moyes oleks hea lihtne valik. Tema kuulsat raamatut "Me before you" olin lugenud ka ja too oli väga kena raamat. "Tüdruk, kes sinust maha jäi" oli ka kena raamat. Selles mõttes, et autoril on kahtlemata olemas kirjutamisoskus ja jutustamisoskus, lugeja saab lugeda kohe ludinaga, on põnev ja puha.  Lugu hargneb kahes ajas - I maailmasõja ajal Prantsusmaal ja kaasaja Londonis. Esimese loo peategelane on Sophie, kelle kunstnikust mees on sõjas ja koduküla sakslaste poolt okupeeritud. Teise loo üheks peategelaseks on maal Sophie'st, mille üks naine on mehelt kingiks saanud.  Lugu võtab kohati ikka päris uskumatud pöörded, raamatu lõpp keerab täitsa seebiks ära. Ühtlasi kisuvad tegelased kaunis mustvalgeteks. (Ühe kindla erandiga küll.) Ja siin on mitmeid kohti tegelikult, kust saaks ...

  Tegevus toimub Cooper's Chase'i nimelises pensionäride külas, nähtavasti sellised on olemas. Seal on neli naksakat vanainimest moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutletakse vanade lahendamata jäänud mõrvajuhtumite üle. Siis aga leiab külas aset üks päris mõrv. Klubilised on sellest täitsa põnevil ja hakkavad asja innukalt uurima (korraldades asjad nii, et kohalikul politseil ei jääks muud üle, kui nendega koostööd teha). Mõrv on raamatus oluline, aga vähemalt sama oluline ja veelgi toredam on lugeda, kuidas nood inimesed elavad ja mida mõtlevad jne. Sest, nagu arvata võite, pole vanainimeste näol, kes mõrvu uurida viitsivad, tegemist mingite torssis tüüpidega. Nad mõistavad nalja ja. Iseenda üle ka. Üle 400 lehekülje paksune raamat, aga ei tundunud nii paks. Jutt jooksis lobedalt ja stiil oli humoorikas, pluss peatükid hästi lühikesed, see on hea psühholoogiline nõks alati.  Richard Osman on tegelikult Suurbritannias televisioonist tuntud nägu, mõnedest telemängudest ...

Tegevus toimub kolmes ajas: 1920. aastail elab Virginia Woolf Londoni lähistel, 1940. aastail Laura Brown Los Angeleses ja 1990. aastate lõpus Clarissa Vaughan New Yorgis. Kõigi tegelaste elus on mingi seos Woolfi romaaniga "Proua Dalloway" ja kõigi tegelaste elust kujutatakse üht päeva. Ongi tunnid. ( "Tunnid" oli ka "Proua Dalloway" tööpealkiri.) Tahaks öelda, et need tegelased, kes pole Virginia Woolf, kujutavad võimalikke versioone temast?  Ilmselt oleks näinud ka rohkem seoseid Woolfi ja Cunninghami raamatu vahel, kui oleks "Proua Dalloway" läbi loetud, aga meeldis ka nii, et olin enne vaid "Proua Dalloway" sisukirjeldust lugenud.  Meeleolu iseloomustab vaikne pinge. Kes on näinud raamatu põhjal tehtud filmi (2002), siis seal tabas Philip Glassi muusika seda hästi. Ei midagi esiletükkivat, aga kuklas kogu aeg tiksub. Filmiga seoses veel huvitav seik - raamatus kõnnib Clarissa ühes stseenis tänaval ja arvab, et ta nägi Meryl Streepi...