Raamatu lugemise ajal näitas kevad oma tõelist palet: too päev, kui lugema hakkasin, oli alanud lumesajuga, ja päev, kui lõpetasin, oli juba ligi 20 soojakraadiga.
Raamat tuli praegu päevakorda tegelikult illustratsioonide pärast. See väljaanne on ägedate Lisa Aisato piltidega. Aisato illustratsioonide näitus on praegu Tallinnas, aga õnnetuseks avatud ainult tööpäeviti ja kontoritööaegadel. Noh, ma vaatasin siis raamatust pilte. Mis olid ootuspäraselt ilusad ja julged ja väga emotsionaalsed ma ütleksin. Üleni väga ilusa väljanägemisega raamat.
"Jõululaul" ise on selline raamat, mille osas oli natuke naljakas tunne, et polnud seda veel lugenud. Ikkagi ingliskeelses maailmas kultuurilooliselt oluline teos, millele viidatakse palju ka 21. sajandi popkultuuris. Või mis, popkultuuritagi on Scrooge sisuliselt omadussõnaks muutunud. Inglise keele tunnis õppisime, kes on Scrooge ja kust see nimi pärit on.
Oligi muidugi niuke täitsa klassikaline hea tihe ja tummine tekst. Natuke nagu muinasjutt kogu selle värgiga, et tuli üks vaim Scrooge'i juurde, siis tuli teine ja tuli kolmaski. Praegu hakkasin mõtlema, kas 90ndatel ja 2000ndate alguses seriaalides palju kasutatud võte, kus (nt koomas olev) tegelane käib mingi ingliga (kes on nt mõni surnud tuttav) ringi ja näeb oma elu kõrvaltvaatajana, ongi algselt inspireeritud "Jõululaulust". Näiteks cliffhangeri mõiste tuleb algselt Dickensilt.
Tõlgitud oli ka hästi (tõlkija Jüri Kolk). Ei näinud mingeid suvalisi sõnu kusagil, pigem tundus, et oli kohe korralikult häid eestikeelseid vasteid otsitud, mis ka loo tegevusajale vastaksid.
Ausalt öeldes üllatusin, sest paistab, et Dickensi "Jõululaulu" pole eesti keeles üldse väga palju avaldatud. See on täpselt selline asi, mille puhul kujutaks ette, et on olemas mingi Tammsaare või muu korüfee vana tõlge. Kuigi üks vana tõlge tegelikult on: Jakob Kõrvi tõlkes ilmus "Jõulu õhtu" juba aastal 1882.
Selle, milline on loo sisu, võtab kokku näiteks see animatsioon:
Kommentaarid
Postita kommentaar