Otse põhisisu juurde

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to 
Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione". Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida. 


12 - Your favourite entry of all time
Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star". Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda. 


13 - Your least favourite entry of all time  Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud
2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks.


14 - Your favourite Irish entry 
Eks ikka 1994.aasta võidulugu "Rock'n'roll kids". Ka eesti keeles hea. 


15 - Your favourite UK entry 
1976 aasta võitja Brotherhood of Man "Kisses for me". Moeraamat, mida hiljuti lugesin, üritas mingi koha peal väita, et 70ndatel olid koledad riided. No maitea, oleks praegu pooltki nii ilusad. Kogu see laul ja esitus on üleni armsad muidugi. 


16 - Your favourite Spanish entry 
Kusagil juba ütlesin, et 21. sajandil saab Hispaania Eurovisioonil krooniliselt halvemaid kohti kui nende laulud on. Aga 20. sajandi 1969. aastal võitis Salomé lauluga "Vivo cantando". Laulud laulmisest ja muusikast on umbes sama tore žanr nagu raamatud raamatutest. Ja Salomé kostüüm muidugi. 


17 - Your favourite French entry
Sébastien Tellier "Divine" 2008. aastast. Kuulata hea, aga otse laval ei töötanud üldse. 


18 - Your favourite German entry
Saksamaal on laulud krooniliselt halvad. Nad üritavad muidugi üsna tihti nalja ka teha, millest aru ei saada. Panen siia ühe, mida kindlasti lemmikuks nimetada ei saa, pigem oli üllatus suur, kui suht hiljuti teada sain, et üks mulle ja paljudele hästi tuntud laul on 1979. aasta 4. koha laul "Dschinghis Khan" ansamblilt Dschinghis Khan.


19 - Your favourite Italian entry
Itaalial on häid laule kohe mitmeid. Paneme seekord Raphael Gualazzi "Madness of love" 2011. aastast. 


20 - Your favourite non-qualifier from a semi-final
Loogiline valik oleks "80s coming back", aga teeme et hoopis "Verona", sest see ikkagi sai hiljem täitsa legendaarseks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...