Otse põhisisu juurde

Eurovisiooniväljakutse : I osa

Leidsin mingi vana Eurovisiooniväljakutse avaldamata postituste hulgast. Täidan ta siis Eurovisiooninädala puhul jupikaupa ära.

1- A song from your favourite contest 
Loomulikult on minu lemmikvõistlus see, mis Eestis toimus. Põnev ju! Tol aastal ja ajal meeldis mulle näiteks Malta laul "7th wonder"


2 - Your least favourite winning entry
2018. aasta võidulugu "Toy" Netta esituses tuleb esimesena meelde. Tänapäeva agressiivne popmuusika.


3 - Your favourite winning entry 
Ilmselt ikkagi "Waterloo". Sest seda kuuldes ei tule enam alati meelde, et see laul kunagi Eurovisioonil oli. On tõusnud kõrgemale, ütleme nii.


4 - Your favourite entry by a female soloist
Ilmselt raskeim küsimus nende 30 hulgas, mis siin kokku on. Vääriks eraldi postitust. Loreeni "Euphoria" on kõva laul, siis Rootsist oli veel Cornelia Jakobsi "Hold me closer", Norrast Margaret Bergeri "I feed you my love", Blanche ja "City lights" Belgiast. Aga on ka Anouki laul "Birds" aastast 2013. Väga avar ja rahustav.


5- Your favourite entry by a male soloist
Siin jällegi ei karga tervet hulka tüüpe korraga pähe. Salvador Sobrali "Amar pelos dois" muidugi meenub.


6 - Your favourite entry by a duet 
Norral oli kord dramaatiline "A monster like me" ja muidugi Hollandi imelise meeloluga  "Calm after the storm". Aga. Väga lahe laul on ka Eurovisiooni võitja aastast 1985: Norra esindaja Bobbysocks! "La det swinge". Maitea miks ta kohe esimesel kuulamisel nii tuttavalt mõjus (äkki on eestikeelne versioon olemas?). Kaasahaarav. Ja saab võrrelda 80ndate riideid ABBA 70ndate riietega näiteks.


7 - Your favourite entry by a group
Muidugi Måneskin oli lahe, aga siin on Joker out "Carpe diem", Sloveenia esindaja aastast 2023. Nii meeleolukad tüübid. 


8 - Your favourite 2nd placed entry 
Hallist ajast (2003) tuleb meelde Belgia esindaja Urban Trad rahvalaulu moodi looga "Sanomi", millel olid vist väljamõeldud keeles sõnad.


9 - An entry you didn't like at first but now like
Olin väga segaduses, kui 1997. aasta võistlusel hakkas äkki punkte saama Katrina and the Waves "Love shine a light". Ma ei teadnud Katrinast ja tema kuulsusrikkast minevikust tollal veel midagi ja see tundus täitsa suvaline laul, mis üldse meelde ei jäänud. Hiljem olen hakanud seda kõrgemalt hindama.


10 - An entry that you liked at first but are now bored of
Lena "Satellite" - kui see võitis, meeldis väga, aga praegu on see laulja tehtud aktsent kuidagi vastukarva. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »