Vaatasin raamatusse korra sisse ja kohe hakkas tunduma, et on hästi jooksva tekstiga. Mulje oli õige - lugu läks ludinal. Ja mulle meeldis seda lugeda.
Tegevus toimub 1880. aastate Kristianias (Oslos). Nimitegelane on tütarlaps, kes perekonna õhutusel paari pandud endast kusagil poole vanema mehega. (Vanused 19 ja 38 umbes.) Polnud tollal ebatavaline. Nagu polnud ebatavaline, et tütre nn hea partii oli kogu perekonna jaoks oluline küsimus, mistõttu kohusetundlikud peretütred vastupanuta abiellu astusid.
Constance'il abielust mingit detailsemat ettekujutust pole (jälle tavaline asi), mehega ta ei sobi ja nõnda tema elu ka väga õnnelikuks ei kujune. Tulevad tülid ja abielurikkumine.
Lisaks Constance'i abikaasale on pildil ka teisi mehi - selliseid, kes Constance'ile sümpaatsemad ja kellele ka Constance sümpaatne on. Leidub ka mitmesuguseid naisi: mõni lihtsalt ei oska muud kui teha nii, nagu mees tahab, mõni raiub, et alati tuleb teha nii, nagu on õige, mõni on elus õppinud, et kuivõrd naise halb olukord on väljapääsmatu, tuleb leppida ja selles võimaluste piires head leida. Constance ei taha lihtsalt leppida. Ta ei saa aru, miks ta peaks, kui see pole õiglane.
Teemade mõttes võiks see olla ängiromaan, aga lugedes sellist muljet ei jätnud. Mis meeleollu puutub. Autor lihtsalt kirjeldas ausalt, mida Constance mõtles ja tundis ja sellest lähtuvalt tegi.
Kui raamat 1885. aastal esmakordselt ilmus, äratas see sisu nende kirjeldustega muidugi rohkem tähelepanu. Et raamat üldse ilmuda sai, oli omaette vägitükk. Polnud aeg, kus naised võinuks vabalt ebaõiglusele ja topeltstandarditele osutada, veel vähem sellistele, mis naisi endid puudutasid.
2026. aastal lugedes oli sihuke hästi arusaadav raamat. Sain aru, miks kirjutatud, mis tagamõte iga tegelase taga oli, miks poliitika- ja usuküsimustele osutati.
Lõpp ehk nii väga ei meeldinud, sest oli liiga ootuspärane (kuivõrd sarnase sisuga raamatud on ennegi nii lõppenud). Oleks 1885. aastal seda lugenud, poleks ilmselt lõpu osas vastuväiteid.
Järelsõna oli kasulik. Sellesama eelpool räägitud ilmumisaja ja -konteksti, aga ka Amalie Skrami eluloo tutvustamiseks. Ei tulnud üllatusena, et "Constance Ring" on üsna autobiograafiline romaan. Räägiti ka Skrami ideest, et naised on sellised nagu nad on, sest nad kasvatatakse sellisteks. Jah, ja see käib tegelikult kõigi inimeste kohta igal ajal. Põhjust, miks mingi põlvkond on selline või selline, ei tule otsida (ainult) sellest põlvkonnast endast, vaid ka eelmisest ja ilmselt ka üle-eelmisest põlvkonnast.
"Constance Ring" on ilmunud Hiernoymuse sarjas, mis, nagu aru saan, on kirjastusteülene Kultuurkapitalist rahastatav väärtkirjanduse sari. Samas sarjas on eesti keelde tõlgitud näiteks "Ulysses", "Bleak house" ja "Middlemarch". Kuigi on suur tõenäosus, et ma neid kunagi ei loe ("Middlemarch" on küll ahvatlenud), siis fakt, et nad eesti keeles olemas on, valmistab tõesti suurt heameelt.
Kommentaarid
Postita kommentaar