Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2026

Eurovisioon 2026 oli suht jama. Ei olnud laule, mis eriti meeldinud oleks. Kardetavasti mõni selline on, mis sel nädalal veel kummitab. Kuigi kirjutamise hetkel ei kummita ükski. Mis siis meenub?

1. Taani - Søren Torpegaard Lund - Før Vi Går Hjem
Meenub tema tagumikuhööritus ja see, et üldiselt polnud laulu vastu midagi.

2. Saksamaa - Sarah Engels - Fire
Liiga tuttava kõlaga laul. Ja liiga lihtne.

3. Iisrael - Noam Bettan - Michelle
Lauljal oli nahkkostüüm, laulu ei mäleta. 

4. Belgia - ESSYLA - Dancing on the Ice
Mingi valge kleit oli. 

5. Albaania - Alis - Nân
See oli vist see raudrüüs mees?

6. Kreeka - Akylas - Ferto
Jooksis kogu aeg misiganes looma oranžis kostüümis.

7. Ukraina - LELÉKA - Ridnym
Laulu sõnade hulgas oli vesi oluline. Valges pükstükis naine. 

8. Austraalia - Delta Goodrem - Eclipse
Kuigi see oli täitsa tavaline igav ballaad, sai see minu tabelis kõrge koha, sest kõigi nende ülejäänute hulgas paistis ta silma küll. Nagu pärismuusika või midagi.

9. Serbia - LAVINA - Kraj Mene
Vähe raskema muusika poole pealt. Huvitavam kui paljud, kostüümid meeldisid.

10. Malta - Aidan - Bella
Nahkkostüümis mees. 

11. Tšehhi - Daniel Zizka - Crossroads
Mäletan, et laulu ajal mõtlesin, et igav on.

12. Bulgaaria - Dara - Bangaranga
Lavaline lahendus oli liiga palju muusikavideo ja liiga vähe kontsert. Ühte fraasi skandeerivad laulud hakkavad muidugi hästi kummitama, aga see on ka kõik.

13. Horvaatia - Lelek - Andromeda
Kõige huvitavam asi, mis üldse siin oli. Ilus mitmehäälne laul, lauldi mingist pärisasjast, välimus seostus sisuga, lavaline värk meenutas mingit riitust. Jess.

14. Suurbritannia - Look mum no computer - Ein, zwei, drei
Suurbritannia mängib nüüd juba meelega ju selle peale, et 0 punkti ära tuua?

15. Prantsusmaa - Monroe - Regarde!
Lauljal suur valge kleit, laulis hästi, laulu ei mäleta.

16. Moldova - Satoshi - Viva, Moldova!
See räpivärk... Kuigi see, kuidas ta Viva, Moldova skandeeris, tuleb täitsa meelde praegu.

17. Soome - Linda Lampenius & Pete Parkkonen - Liekinheitin
Viiulimuusika oli ilus. Ja laulus oli lause stiilis kas kiima kätte võib surra. Ikka kuum asi see leegiheitja, pole midagi öelda.

18. Poola - Alicja - Pray
Metallkorsetiga naine laulis kõvasti. 

19. Leedu - Lion Ceccah - Sólo Quiero Más
Lavaliselt oli huvitav, laulust ei tea midagi enam. 

20. Rootsi - Felicia - My system
Kuivõrd selleks hetkeks oli kell juba päris palju ja silm hakkas krilli minema, mõjus sähviv lavaline lahendus eriti häirivalt. Aga laul on meeles. Juba nägin pealkirja ka kusagil, kus laulja ütles, et tal on häbi ja küll läks halvasti, aga ta andis endast parima. 20. koht on katastroof tõesti.

21. Küpros - Antigoni - Jalla
Energilise looga tantsunaine.

22. Itaalia - Sal Da Vinci - Per sempre sì
Kõla mõttes muidugi vanamoeline, aga selle koha peal oli see täitsa okei. Võinuks ka lavalise lahenduse poole pealt veel rahulikum olla.

23. Norra - Jonas Lovv - Ya ya ya
Mees nägi lahe välja. Laul mõjus tuttavalt, natuke nagu "Seven nation army". 

24. Rumeenia - Alexandra Căpitănescu - Choke Me
Ükskõik mis mõttes see pealkiri mõeldud on, ei meeldi sihuke pealkiri. Aga laul oli tegelikult täitsa normaalne.

25. Austria - Cosmo - Tanzschein
Nii halb nagu polnud, et viimaste hulka jääda. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...