Otse põhisisu juurde

Paolo Giordano "Algarvude üksildus"


Minu jaoks atraktiivse pealkirjaga raamat. Kohe tekitas huvi, mis sisu võiks olla. 

Sisu on lihtsalt öeldes inimeste võrdlemine algarvudega. Et mõni inimene on sama üksi ja tunneb ennast teiste hulgas sama sobimatuna nagu algarv (mis jagub vaid iseenda ja ühega). Samas, nagu autor ühe koha peal välja toob, leidub ka väga suurte arvude hulgas, kus algarve üldiselt vähe on, nn algarvupaare ehk algarve, mis asuvad üksteisele väga lähedal (on enam-vähem sama suured arvud). Selle põhjal võiks ju loota, et algarv-inimene pole tingimata üksik? Võib-olla raamat vastab sellele küsimusele.

Peategelased on Mattia ja Alice, kelle mõlema elu mõjutab lapsepõlvetrauma. Tegevus toimub nende lapse- ja noorukipõlves ja ka täiskasvanueas. Üksildus, kiusamine, keerulised peresuhted, toitumishäired, enesevigastamine. Jube rasked sõnad, samas raamat polnud tingimata masendav. Võib-olla sellepärast, et läks väga lobedalt edasi. Jah, nii vist oligi, et lugedes ei tundunud väga kurb, pigem järele mõeldes ja mõistes, mida see kõik tähendas.

Peategelased küll ühest hetkest alates tunnevad teineteist, samas kulgevad nende lood suure osa raamatu jooksul eraldi, lõikudes ainult vahetevahel. Kas lugeja peaks arvama, et nende vahel on mingi eriline side? Vist oli nõnda, et tegelased ise mingil ajal arvasid seda. Või tahtsid seda uskuda. Mina tegin kokkuvõttes järelduse, et algarvud võivad küll üksteise lähedal asuda, aga lõpuks on ikka üksi. Spoiler vist. Aga sellest rääkides mulle lõpp väga meeldis. Tundus loogiline ja ootuspärane.

Mattia tegelaskuju (matemaatik, siit ka algarvude teema) mõistsin hästi. Mingid asjad, mida ta mõtles, tegi. Näiteks see, et ta tegi mitmeid asju teadlikult hästi vaikselt. Olen seda vist ka alati teinud. Panen ukse hääleta kinni, üritan krõbisevast materjalist pakendit liigutada nii, et see võimalikult vähe krõbiseks, asetan kruusi lauale nii, et heli kruusi ja laua kokkupuutel oleks võimalikult vähekuuldav jne jne. Kaasuv nähtus on see, et asjatult müra tekitavad inimesed on ühed häirivamad inimeste hulgas.

Lõbustavaks osaks lugemise juures oli see, et püüdsin kogu aeg meeles hoida nime Alice hääldust aliitše. Tegelased olid ikkagi itaallased. Kuigi ainult ühe korra mainiti, et tegevus on Itaalias.

Raamatu välise külje osas oli kõik muidu kena, ainult trükivigu oli piisavalt palju, et see fakt meelde jääks. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...