Peategelased küll ühest hetkest alates tunnevad teineteist, samas kulgevad nende lood suure osa raamatu jooksul eraldi, lõikudes ainult vahetevahel. Kas lugeja peaks arvama, et nende vahel on mingi eriline side? Vist oli nõnda, et tegelased ise mingil ajal arvasid seda. Või tahtsid seda uskuda. Mina tegin kokkuvõttes järelduse, et algarvud võivad küll üksteise lähedal asuda, aga lõpuks on ikka üksi. Spoiler vist. Aga sellest rääkides mulle lõpp väga meeldis. Tundus loogiline ja ootuspärane.
Mattia tegelaskuju (matemaatik, siit ka algarvude teema) mõistsin hästi. Mingid asjad, mida ta mõtles, tegi. Näiteks see, et ta tegi mitmeid asju teadlikult hästi vaikselt. Olen seda vist ka alati teinud. Panen ukse hääleta kinni, üritan krõbisevast materjalist pakendit liigutada nii, et see võimalikult vähe krõbiseks, asetan kruusi lauale nii, et heli kruusi ja laua kokkupuutel oleks võimalikult vähekuuldav jne jne. Kaasuv nähtus on see, et asjatult müra tekitavad inimesed on ühed häirivamad inimeste hulgas.
Lõbustavaks osaks lugemise juures oli see, et püüdsin kogu aeg meeles hoida nime Alice hääldust aliitše. Tegelased olid ikkagi itaallased. Kuigi ainult ühe korra mainiti, et tegevus on Itaalias.
Raamatu välise külje osas oli kõik muidu kena, ainult trükivigu oli piisavalt palju, et see fakt meelde jääks.


Kommentaarid
Postita kommentaar