Otse põhisisu juurde

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"


Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme.

Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu.

Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist.

Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks tehtud ja ma seda suures osas näinud olen, tulid põhitegelaste näod muidugi lugedes silme ette. Seda, mis mõrvaloo lahendus oli, õnneks ei mäletanud, enne kui juba niisamagi taipama hakkasin.

Nagu ikka krimilugudes, meeldis mulle kõige rohkem esimene ots raamatust, kus tutvustati mitmesuguseid kuriteo ja uurimisega seotud tegelasi ja paiku. Edasi oli ka huvitav, aga tuli rohkem niuke mis edasi saab meeleolu.

Mitu korda raamatu jooksul toimusid politseinike infokoosolekud, mis minusugusele lugejale väga kasulikud olid - nämmutati kõik teadaolev korralikult üle. Ma muidu alati kardan, et mingi detail on tähelepanuta jäänud, mis lõpptulemuse valguses oluliseks osutub.

Päris hea lihtne oli üldiselt lugeda. Jutt jooksis ja lugu ka ja päris palju oli loo vahel saare tutvustamise minuteid. Autor on ise (vähemalt kirjutamise ajal oli) Sandhamni elanik. Ma ei saanudki täpselt aru, kas tema taotlus oli saart reklaamida või mitte. Ühest küljest mainis, kuidas püsielanikele turistide hordid närvidele käivad, teisalt rääkis majanduslikust kasust ja andis väga täpsed juhtnöörid, kuidas Stockholmist saarele saab (millisest sadamast, mis firma lehelt pilet osta jm).

Mõned detailid, mis tundusid huvitavad:
  • Tegevusse sisenes üks Grönskäri saarel asuv majakas, mille hüüdnimi olevat Läänemere kuninganna. Prantsuse keeles ongi selle raamatu pealkiri "La reine de la Baltique".
  • Ühe kõrvaltegelase nimi oli Viking Strindberg. Ma kohe naersin. Et just viiking ja et ka Strindberg. Aru oli saada, et ka autor mõtles seda naljaga.
  • Uurijad külastasid üht maja, mis oli martsipaniroheline. Saarel, kus valdav osa maju on Rootsi punased. Järelsõnas pidas autor oluliseks ära märkida, et sellist värvi maja seal päriselt olemas pole.
Hammas on nüüd natuke verel küll, võiks järgmisi osi ka lugeda. Seriaali ülevaatamise osas sama jutt.

Sandhamni mõrvade kõik 10 raamatut on eesti keeles ka olemas, ilmunud 2016-2025.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...