Otse põhisisu juurde

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"


Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme.

Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu.

Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist.

Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks tehtud ja ma seda suures osas näinud olen, tulid põhitegelaste näod muidugi lugedes silme ette. Seda, mis mõrvaloo lahendus oli, õnneks ei mäletanud, enne kui juba niisamagi taipama hakkasin.

Nagu ikka krimilugudes, meeldis mulle kõige rohkem esimene ots raamatust, kus tutvustati mitmesuguseid kuriteo ja uurimisega seotud tegelasi ja paiku. Edasi oli ka huvitav, aga tuli rohkem niuke mis edasi saab meeleolu.

Mitu korda raamatu jooksul toimusid politseinike infokoosolekud, mis minusugusele lugejale väga kasulikud olid - nämmutati kõik teadaolev korralikult üle. Ma muidu alati kardan, et mingi detail on tähelepanuta jäänud, mis lõpptulemuse valguses oluliseks osutub.

Päris hea lihtne oli üldiselt lugeda. Jutt jooksis ja lugu ka ja päris palju oli loo vahel saare tutvustamise minuteid. Autor on ise (vähemalt kirjutamise ajal oli) Sandhamni elanik. Ma ei saanudki täpselt aru, kas tema taotlus oli saart reklaamida või mitte. Ühest küljest mainis, kuidas püsielanikele turistide hordid närvidele käivad, teisalt rääkis majanduslikust kasust ja andis väga täpsed juhtnöörid, kuidas Stockholmist saarele saab (millisest sadamast, mis firma lehelt pilet osta jm).

Mõned detailid, mis tundusid huvitavad:
  • Tegevusse sisenes üks Grönskäri saarel asuv majakas, mille hüüdnimi olevat Läänemere kuninganna. Prantsuse keeles ongi selle raamatu pealkiri "La reine de la Baltique".
  • Ühe kõrvaltegelase nimi oli Viking Strindberg. Ma kohe naersin. Et just viiking ja et ka Strindberg. Aru oli saada, et ka autor mõtles seda naljaga.
  • Uurijad külastasid üht maja, mis oli martsipaniroheline. Saarel, kus valdav osa maju on Rootsi punased. Järelsõnas pidas autor oluliseks ära märkida, et sellist värvi maja seal päriselt olemas pole.
Hammas on nüüd natuke verel küll, võiks järgmisi osi ka lugeda. Seriaali ülevaatamise osas sama jutt.

Sandhamni mõrvade kõik 10 raamatut on eesti keeles ka olemas, ilmunud 2016-2025.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Geir Gulliksen "Övre port, nedre port"

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...