Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka.
Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel).
Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel.
Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrantz, kes Stieg Larssoni Millenniumi-sarja edasi kirjutas.)
See on suuresti tõestisündinud lugu. Tsiteeritakse päris kirju ja Olofi päevikut näiteks. Samas märgib autor järelsõnas eraldi ära, et tegemist on siiski romaaniga.
Väga lobedalt oli kirjutatud ja läks hästi edasi. Huvitav oli ka kogu aeg, kuigi Karini ja Olofi loo üldine lõpptulemus oli ju teada - 1988. aastal oli Karin jätkuvalt abielus Sveniga.
Polnud mingi õnnelik lugu. Kui mõtlema hakata, oli kohe päris masendav. Raamatu üsna lõpus öeldi suur mõte ära lausega Bakom en sorg döljer sig en annan sorg, oändligt. - Ühe kurbuse taga peidab end teine kurbus, lõputult. Lugu on põlvkondi pidi edasiantavast traumast. Ka Sven, kelle raevu Alex raamatus uurib, on selle kusagilt saanud. Ilmselt saaks ju igaüks sarnase loo kirjutada. Ses mõttes, et kõigil on mingi selline värk. Lihtsalt kõigil pole võib-olla nii palju allikaid, et tükid kokku panna ja tervikpilt kokku saada.
Üks hea ja päris pikk Karini tsitaat oli veel raamatus, algselt ühe luuletusega seotud, mis võib eri inimeste jaoks erinevaid asju tähendada.
Man måste försöka fylla livet med saker som gör en tillfreds, och kanske kan man till och med sikta högre och försöka bli lycklig, och inte låta de sakerna som gör en lycklig spilla över på andra sidan verkligheten. Så fort man upplever att landet som icke är känns mer frestande att vara i än landet som är, då är man illa ute.
Lühidalt öeldes nõnda, et asjad, mis inimest õnnelikuks teevad, peaksid asuma maailmas, mis on olemas, mitte maailmas, mida pole olemas.
Samalt autorilt varem loetud:
Kommentaarid
Postita kommentaar