1934. aastal sünnib Tšehoslovakkias ühe paruni tütre vallaslapsena Cermaka (tüdrukunimi). 1939. aastal põgeneb Cermaka ema ja vanaemaga Rootsi. 1950ndatel saab temast klarnetist, hiljem klarnetiõpetaja. Cermaka poeg Franz kuuleb lapsest peale ema ja vanaema käest lugusid kunagisest elust Tšehhoslovakkias ja perekonna kadunud hiilgusest. Franzile hakkavad lood pigem närvidele käima ja ta mõtleb kui palju on neis tõtt ja kui palju lihtsalt mineviku idealiseerimist. Pöördepunktiks saab aasta 1991, kui Tšehhoslovakkia riik uute aegadega seoses inimestele vara tagastama hakkab ja Cermaka perekonna uhke lossi (Hõbelossi) tagasi saab.
Päris palju tegevust toimubki seega 1991. aasta Tšehhoslovakkias, kuhu Cermaka kõigepealt oma nüüd 30-aastase poja Franzi maad kuulama saadab.
Franz on vabakutseline saksofonist, kes kannatab ka täiskasvanuna koolikiusamise järelmõjude all. Sotsiaalärevus, madal enesehinnang, kõik need lõbusad asjad. Aus kirjeldus sellest, kuidas ka inimene mõelda võib. Lisaks püütakse juurtetuse teemat veits tuua - ühest küljest pole Franzil Rootsis kuigi tore elu olnud, teisalt ei seo teda ka Tšehhoslovakkiaga muu kui ema ja vanaema jutud.
Ja nende juttudega seoes. Üks, mis kohe alguses imelik tundus ja läbi raamatu ebausutavaks jäi, oli see, et Cermaka nii varasest lapsepõlvest väga palju mäletas. Ta oli Tšehhoslovakkiast lahkudes 5-aastane ja meeles oli tal hiljem nii see lahkumine kui päris mitmeid asju eelnevast elust.
Või olen mina ainuke, kellel praktiliselt puuduvad mälestused enne kusagil 6-7-aastaseks saamist? Mingid üksikud katked muidugi on, aga need on väga juhuslikud ja ebaselged. Samas olen kuulnud küll inimesi rääkimas, kuidas nemad mäletavad ennast 2-aastasena kusagil poti peal istumas vms. Müstika minu jaoks.
Kõige huvitavam tegelane oli ehk hoopis Gudrun, Franzi nn lisavanaema. Ta oli Cermaka ja Franzi naaber, sisenes pildile kui Cermaka ema sõbranna. Ametilt prostituut, raamatu põhitegevusajal juba vanaproua. Ta ei tundunud mittevajalik, aga ma päris ei mõelnud ka välja, miks teda vaja oli. Aga näen, et raamatule on just järg ilmunud ja seal räägitakse muuhulgas ka Gudruni minevikust vähe pikemalt.
Läbimõelduse mõttes oli siiski pigem niuke lihtsake raamat. Mingid asjad ei olnud loogilised, mingeid üritati liiga ilmselgeks teha, mingid asjad lahendati kuidagi lihtsalt ära. Ja armuloo olemasolu polnud siin jällegi vajalik, oli niuke külgepoogitud kõrvalliin.
Loo inspiratsiooniks olnud loss on päriselt ka olemas. Vilémovi loss asub paaritunnise autosõidu kaugusel Prahast ja pakub nii sööki-jooki, majutust, ruume üritusteks kui sportimisvõimalusi.
Raamatust sain teada, et Une-Mati on rootsi keeles John (või Jon) Blund. Blunda tähendab silmi sulgema. Juhan Silmasulgeja või keegi niuke.
Kommentaarid
Postita kommentaar