Otse põhisisu juurde

Åsa Hallengård "Silverslottet"


1934. aastal sünnib Tšehoslovakkias ühe paruni tütre vallaslapsena Cermaka (tüdrukunimi). 1939. aastal põgeneb Cermaka ema ja vanaemaga Rootsi. 1950ndatel saab temast klarnetist, hiljem klarnetiõpetaja. Cermaka poeg Franz kuuleb lapsest peale ema ja vanaema käest lugusid kunagisest elust Tšehhoslovakkias ja perekonna kadunud hiilgusest. Franzile hakkavad lood pigem närvidele käima ja ta mõtleb kui palju on neis tõtt ja kui palju lihtsalt mineviku idealiseerimist. Pöördepunktiks saab aasta 1991, kui Tšehhoslovakkia riik uute aegadega seoses inimestele vara tagastama hakkab ja Cermaka perekonna uhke lossi (Hõbelossi) tagasi saab. 

Päris palju tegevust toimubki seega 1991. aasta Tšehhoslovakkias, kuhu Cermaka kõigepealt oma nüüd 30-aastase poja Franzi maad kuulama saadab.

Franz on vabakutseline saksofonist, kes kannatab ka täiskasvanuna koolikiusamise järelmõjude all. Sotsiaalärevus, madal enesehinnang, automaatne kaitsepositsioon inimeste suhtes - kõik need lõbusad asjad. Aus kirjeldus sellest, kuidas ka inimene mõelda võib. Lisaks püütakse juurtetuse teemat veits tuua - ühest küljest pole Franzil Rootsis kuigi tore elu olnud, teisalt ei seo teda ka Tšehhoslovakkiaga muu kui ema ja vanaema jutud.

Ja nende juttudega seoses. Üks, mis kohe alguses imelik tundus ja läbi raamatu ebausutavaks jäi, oli see, et Cermaka nii varasest lapsepõlvest väga palju mäletas. Ta oli Tšehhoslovakkiast lahkudes 5-aastane ja meeles oli tal hiljem nii see lahkumine kui päris mitmeid asju eelnevast elust.

Või olen mina ainuke, kellel praktiliselt puuduvad mälestused enne kusagil 6-7-aastaseks saamist? Mingid üksikud katked muidugi on, aga need on väga juhuslikud ja ebaselged. Samas olen kuulnud küll inimesi rääkimas, kuidas nemad mäletavad ennast 2-aastasena kusagil poti peal istumas vms. Müstika minu jaoks.

Kõige huvitavam tegelane oli ehk hoopis Gudrun, Franzi nn lisavanaema. Ta oli Cermaka ja Franzi naaber, sisenes pildile kui Cermaka ema sõbranna. Ametilt prostituut, raamatu põhitegevusajal juba vanaproua. Ta ei tundunud mittevajalik, aga ma päris ei mõelnud ka välja, miks teda vaja oli. Aga näen, et raamatule on just järg ilmunud ja seal räägitakse muuhulgas ka Gudruni minevikust vähe pikemalt. 

Läbimõelduse mõttes oli siiski pigem niuke lihtsake raamat. Mingid asjad ei olnud loogilised, mingeid üritati liiga ilmselgeks teha, mingid asjad lahendati kuidagi lihtsalt ära. Ja armuloo olemasolu polnud siin jällegi vajalik, oli niuke külgepoogitud kõrvalliin.

Loo inspiratsiooniks olnud loss on päriselt ka olemas. Vilémovi loss asub paaritunnise autosõidu kaugusel Prahast ja pakub nii sööki-jooki, majutust, ruume üritusteks kui sportimisvõimalusi.

Raamatust sain teada, et Une-Mati on rootsi keeles John (või Jon) Blund. Blunda tähendab silmi sulgema. Juhan Silmasulgeja või keegi niuke.


Kommentaarid

Popid

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...