Otse põhisisu juurde

Åsa Hallengård "Silverslottet"


1934. aastal sünnib Tšehoslovakkias ühe paruni tütre vallaslapsena Cermaka (tüdrukunimi). 1939. aastal põgeneb Cermaka ema ja vanaemaga Rootsi. 1950ndatel saab temast klarnetist, hiljem klarnetiõpetaja. Cermaka poeg Franz kuuleb lapsest peale ema ja vanaema käest lugusid kunagisest elust Tšehhoslovakkias ja perekonna kadunud hiilgusest. Franzile hakkavad lood pigem närvidele käima ja ta mõtleb kui palju on neis tõtt ja kui palju lihtsalt mineviku idealiseerimist. Pöördepunktiks saab aasta 1991, kui Tšehhoslovakkia riik uute aegadega seoses inimestele vara tagastama hakkab ja Cermaka perekonna uhke lossi (Hõbelossi) tagasi saab. 

Päris palju tegevust toimubki seega 1991. aasta Tšehhoslovakkias, kuhu Cermaka kõigepealt oma nüüd 30-aastase poja Franzi maad kuulama saadab.

Franz on vabakutseline saksofonist, kes kannatab ka täiskasvanuna koolikiusamise järelmõjude all. Sotsiaalärevus, madal enesehinnang, automaatne kaitsepositsioon inimeste suhtes - kõik need lõbusad asjad. Aus kirjeldus sellest, kuidas ka inimene mõelda võib. Lisaks püütakse juurtetuse teemat veits tuua - ühest küljest pole Franzil Rootsis kuigi tore elu olnud, teisalt ei seo teda ka Tšehhoslovakkiaga muu kui ema ja vanaema jutud.

Ja nende juttudega seoses. Üks, mis kohe alguses imelik tundus ja läbi raamatu ebausutavaks jäi, oli see, et Cermaka nii varasest lapsepõlvest väga palju mäletas. Ta oli Tšehhoslovakkiast lahkudes 5-aastane ja meeles oli tal hiljem nii see lahkumine kui päris mitmeid asju eelnevast elust.

Või olen mina ainuke, kellel praktiliselt puuduvad mälestused enne kusagil 6-7-aastaseks saamist? Mingid üksikud katked muidugi on, aga need on väga juhuslikud ja ebaselged. Samas olen kuulnud küll inimesi rääkimas, kuidas nemad mäletavad ennast 2-aastasena kusagil poti peal istumas vms. Müstika minu jaoks.

Kõige huvitavam tegelane oli ehk hoopis Gudrun, Franzi nn lisavanaema. Ta oli Cermaka ja Franzi naaber, sisenes pildile kui Cermaka ema sõbranna. Ametilt prostituut, raamatu põhitegevusajal juba vanaproua. Ta ei tundunud mittevajalik, aga ma päris ei mõelnud ka välja, miks teda vaja oli. Aga näen, et raamatule on just järg ilmunud ja seal räägitakse muuhulgas ka Gudruni minevikust vähe pikemalt. 

Läbimõelduse mõttes oli siiski pigem niuke lihtsake raamat. Mingid asjad ei olnud loogilised, mingeid üritati liiga ilmselgeks teha, mingid asjad lahendati kuidagi lihtsalt ära. Ja armuloo olemasolu polnud siin jällegi vajalik, oli niuke külgepoogitud kõrvalliin.

Loo inspiratsiooniks olnud loss on päriselt ka olemas. Vilémovi loss asub paaritunnise autosõidu kaugusel Prahast ja pakub nii sööki-jooki, majutust, ruume üritusteks kui sportimisvõimalusi.

Raamatust sain teada, et Une-Mati on rootsi keeles John (või Jon) Blund. Blunda tähendab silmi sulgema. Juhan Silmasulgeja või keegi niuke.


Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...