Otse põhisisu juurde

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad. 

Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day-deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti. 

Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin. Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud. 

Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena uue kihi.

Peategelane hakkas alguses mõnevõrra närvidele käima, jättes nagu meeleheitliku mulje. Kui raamatu edenedes tema kohta veel asju välja koorus, tekkis suurem mõistmine, miks ta ehk mingil moel käitub. Täitsa hästi annab suhestuda tegelikult. 

Raamat on vähemalt mõnevõrra autobiograafiline. See kajastub tegelaste nimedes ka: Amanda on Amanda, peategelase õde on nii raamatus kui päriselus Adina.

Mis veel natuke läbi imbus, oli 21. sajandi Malmö. Mingid narkoteemad näiteks, mida autor nagu lihtsalt muuseas mainis, aga mina lugedes mõtlesin et ahsoo, niimoodi siis.

See pole üldse oluline, aga mainin enda jaoks ära, et ühe koha peal hakkasin laginal naerma. Oli stseen, kus Amanda ja sõbrad läksid speeddatingu õhtule, sealne meessoost kontingent osutus aga oodatust vanemaks. Till slut satt jag fan med Dumbledore. - Kurat, lõpuks istusin koos Dumbledore'iga. Pole kindel, miks see niiii naljakalt mõjus. Seda enam, et kogu ülejäänud raamat mind naerma ei ajanud, kuigi ta ehk võis olla naljakana mõeldud. Pigem tundus Amanda piisavalt õnnetu, et naerda nagu polnud midagi.

Ja veel huvitav koht. Pikaajaline spordijälgija Amanda rääkis sellest, kuidas algul on kõik sportlased sinust vanemad, siis sinuga ühevanused, siis vanemad, ja lõpuks oled sina neist vanem. Tema seal tänab jumalat Federeri eest (kes 2021 oli veel aktiivne ja temast vanem), ma siin palvetan, et Simon Ammann ei pensioneeruks. 

Raamatu põhjal on ka seriaal tehtud, suurel voogedastusplatvormil kättesaadav. Seriaal on laiale publikumile mõeldud versioon sellest loost. Sihuke vanillivärk, päris palju teravust maha tõmmatud. Mulle meeldis siiski. Peaosalist mängiv Carla Sehn mängib igal pool praegu, mulle satub juba mitmendat korda ette.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...