Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.
Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini".) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka.
Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)
Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge või suisa kurb. See nimeta kohvik ehk põhitegevuskoht oli minu kujutluses kogu aeg hämar. Siin aga siiski üks helgem tsitaat:
You always need a bit more hope than worries. Anything else would be pointless, wouldn't it?
Tegevuskoht Viin, paljude tänavate ja konkreetsete kohtade mainimine meeldis - andis võimaluse Google mapsis või oma peas uidata. Kohvik näiteks asus Leopoldstadtis Haidgasse ja Leopoldgasse nurgal.
Samalt autorilt varem loetud:
Kommentaarid
Postita kommentaar