"Howards end" on ju ammu tuttav nimi. Tekib kohe klassikaline kõla, kui raamatu pealkirjaks on mingi maja/valduse nimi.
Tegevus toimub 20. sajandi alguses Inglismaal ja on seotud kahe perekonnaga. Margaret ja Helen Schlegel on täiskasvanud õed, kellel on vend Tibby ja tädi Juley. Wilcoxide pere moodustavad ema Ruth, isa Henry ja nende täiskasvanud lapsed. Ühel hetkel tuleb mängu ka kõigist eelmistest majanduslikult kehvemal järjel olev noormees Leonard Bast.
Üldjoontes oli selline raamat nagu ootasin. Pakkus väljakutset 21. sajandi lugejale ja mitte seetõttu, et oli pigem aeglase tempoga, vaid seetõttu, et kohati ei saanud päris aru. Oli mitu kohta, kus lugesin lõigu läbi, sain kõigist sõnadest aru, aga ei mõistnud, mida sellega kokku mõeldakse. Raamatu teises pooles jäi seda tunnet küll vähemaks. Võib-olla oli sisseelamisprobleem? Vist siiski mitte. Aga üldiselt selline raamat, mida ma inglise keeles vist ei loeks.
Nagu mõnel varasemalgi korral ajaloolist romaani lugedes tekkis küsimus, mis üldse on ajalooline romaan. Ilmselt sõltub, kas vaadata kirjutaja või lugeja mätta otsast. "Howards end" on praeguse lugeja jaoks ajalooline romaan, aga Forster kirjutas selle enam-vähem oma kaasajast ühiskonna kohta, kus ise elas. Minul on lugejana tagantjärele tarkus selle kohta, mis kõik peale raamatu lõppu juhtus, Forsteril polnud. Võib-olla tema arusaam ja kirjeldused sellest ajast on ausamad seetõttu, et pole kantud näiteks nostalgiast? Aga ehk on need just seetõttu ka kriitilisemad?
Ajastu kirjeldamine (Edwardi ajastu) oli ses raamatus igal juhul oluline. Kasvõi mitmeid kordi ette tulnud jutt sellest, kuidas Londonis lammutatakse, ehitatakse ja ümber ehitatakse. Raamatu päris lõpp vihjas kui mitte just ajastu lõpule, siis vähemalt muutusele. Tegelaste elukorraldus oli tolle aja kohta tavapäratu. Üldse tundus mõne koha peal, et Forster oli mõtetega oma ajast ees.
Lugedes mõtlesin, miks Schlegeli nimi nii tuttav on. Guugeldades selgus, et üks sellenimeline on ju saksa kultuuriloos oluline mees. Filosoof ja kirjandusinimene, kelle nime saab romantismiga seostada. Õed Schlegelid raamatus olid ka romantilised. (Usun, et nende saksa päritolu polnud samuti juhuslik. Ajastu, jällegi.) Piisava sissetulekuga, et jõudeelu elada, said nad endale lubada mingite probleemide üle vaid teoreetilist arutlemist kusagil aruteluringides. Ja kui nende ellu sisenes Leonard Bast, sai teda vaadata kui maailmaparandamisprojekti.
Siin ilus kirjeldus Schlegelite ja linna kohta:
Möödus rohkem kui kaks aastat ja Schlegelite majapidamine jätkas endiselt oma sisukat, hoopiski mitte labast hõlpelu, hulpides elegantselt Londoni hallidel voogudel. Kontserdid ja etendused tormasid mööda; nad kulutasid oma raha ning uuendasid selle varusid; lugupidamist võideti ja kaotati, aga linn ise, mis oli nende elu sümboliks, tõusis ja vajus oma pidevas ringluses, tema madalikud uhuti kaugemale vastu Surrey mägesid ja Hertfordshire'i põldusid.
Teine perekond, Wilcoxid, olid Schlegelite vastand - materialistliku maailma inimesed. Nende kaudu viidati jälle ajastule, sest Wilcoxide rahateenimine toimus Briti impeeriumi Aafrika asumaades.
Kui mõtlema hakata, oli raamatu otsene sündmustik niuke... lambikas. Mitmed lõpptulemust mõjutanud sündmused olid nii juhuslikud. Aga eks elu ju koosnegi juhustest.
Kolme Forsteri romaani ("Howards end", "Vaatega tuba", "Maurice") põhjal on filmid teinud režissöör James Ivory. Filmidega on sama mis selle raamatuga: kui aeglane tempo ei heiduta, siis vast meeldib. "Howards end" on niuke üliklassikaline inglise värk, "Vaatega toas" on palju ilusaid (Firenze) kaadreid. "Maurice" näitab noort Hugh Granti näiteks. "Howards endis" Margareti mänginud Emma Thompson sai rolli eest nii Oscari, Kuldgloobuse kui BAFTA. (Seda vist juhtub harva.)
"Howards end" on 2017. aastal ka miniseriaaliks tehtud. Margareti mängib Hayley Atwell ja Henryt Matthew Macfayden. Vist tekkis huvi seda üle vaadata. Olen vahepeal mingeid näitlejaid paremini teadma hakanud.
Samalt autorilt varem loetud:
Kommentaarid
Postita kommentaar