Otse põhisisu juurde

Tähelepanekuid ehk lambistatistika 2024

Mingid lambid asjad, mida 2024. aastal loetud raamatute kohta tähele panin. 

Lilla osa helgib

Mis üldse kaante peal on?
Loomad või inimesed?

Milline hurmav udune pilt, kas pole?

Ühest kuue inimeseni on kõik kaantel olemas

Loomad kaantel

Raamatukaantel domineerivatest värvidest saab ka vikerkaare lihtsasti kokku

Kõige paksem raamat: Thackeray "Edevuse laat" (864 lk)
Kõige õhem raamat: Clarice Lispector "Tähetund" (70 lk)


Üldse kokku tuli 20 620 lehekülge. Kui see 365-ga jagada, saab 56 lehekülge päeva kohta. Võttes arvesse, et lehekülgi on igasuguseid (suuremaid ja väiksemaid, täisi ja poolikuid, audioraamatute "leheküljed" on alati loetud muu tegevuse kõrvale), siis tegelikult polegi midagi röögatut. Üsna normaalne ju, kui inimene tund aega päevas näiteks loeb. Eriti hea, kui see aeg võetakse telefoniketramisajast.

Kõige kauem loetud raamat:
Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way"

Alustasin aprilli alguses, ühel hetkel jätsin pooleli, sest tundus, et kõik on seal kogu aeg õnnetud. Kuna raamat mulle siiski füüsilisse käeulatusse jäi, hakkasin lõpuks edasi lugema ja juuli alguses sain läbigi. Sel raamatul oli intrigeeriv avalause muide: "On the whole, they enjoy a funeral."

Raamat, mida ei teadnudki, et loen:
Ethan Hawke "Ash Wednesday"

Sekeldus ühe e-raamatuga, mis väitis end olevat hoopis Hawke'i raamat "A bright ray of darkness".

Parimad pealkirjad

Raamatutest sõbrad


Aasta autorinimi

William

William S. Burroughs, William Faulkner, William Makepeace Thackeray. Ei kedagi 21. sajandist.


Kõige rohkem MEELDIS lugeda:
Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Tähendab seda, et ma reaalselt lugedes panin vahepeal raamatu kinni ja mõtlesin, et iiiiisssand kuidas mulle meeldib lugeda just sellist ja sel moel kirja pandud teksti. 

Kõige ootamatumad tegelased:
Synne Sun Løes "Vihane psühholoog"

Kõige rohkem viiteid teistele raamatutele:
Rabih Alameddine "Ülearune naine"

Proovisin algul neid kõiki üles kirjutada, aga ruttu läks raskeks. Ikka palju oli ja kohati nimetati ilma autorita. Viiteid klassikalisele muusikale ka oli ka mitmeid.

Raamat, kust sai kõige rohkem sõnu teada:
Monika Undo "Keele konksvingerdusi"

Sai tõesti lõbusaid sõnu ja väljendeid, millega oma kõnet näiteks lopsamaks muuta.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »