Otse põhisisu juurde

Tähelepanekuid ehk lambistatistika 2024

Mingid lambid asjad, mida 2024. aastal loetud raamatute kohta tähele panin. 

Lilla osa helgib

Mis üldse kaante peal on?
Loomad või inimesed?

Milline hurmav udune pilt, kas pole?

Ühest kuue inimeseni on kõik kaantel olemas

Loomad kaantel

Raamatukaantel domineerivatest värvidest saab ka vikerkaare lihtsasti kokku

Kõige paksem raamat: Thackeray "Edevuse laat" (864 lk)
Kõige õhem raamat: Clarice Lispector "Tähetund" (70 lk)


Üldse kokku tuli 20 620 lehekülge. Kui see 365-ga jagada, saab 56 lehekülge päeva kohta. Võttes arvesse, et lehekülgi on igasuguseid (suuremaid ja väiksemaid, täisi ja poolikuid, audioraamatute "leheküljed" on alati loetud muu tegevuse kõrvale), siis tegelikult polegi midagi röögatut. Üsna normaalne ju, kui inimene tund aega päevas näiteks loeb. Eriti hea, kui see aeg võetakse telefoniketramisajast.

Kõige kauem loetud raamat:
Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way"

Alustasin aprilli alguses, ühel hetkel jätsin pooleli, sest tundus, et kõik on seal kogu aeg õnnetud. Kuna raamat mulle siiski füüsilisse käeulatusse jäi, hakkasin lõpuks edasi lugema ja juuli alguses sain läbigi. Sel raamatul oli intrigeeriv avalause muide: "On the whole, they enjoy a funeral."

Raamat, mida ei teadnudki, et loen:
Ethan Hawke "Ash Wednesday"

Sekeldus ühe e-raamatuga, mis väitis end olevat hoopis Hawke'i raamat "A bright ray of darkness".

Parimad pealkirjad

Raamatutest sõbrad


Aasta autorinimi

William

William S. Burroughs, William Faulkner, William Makepeace Thackeray. Ei kedagi 21. sajandist.


Kõige rohkem MEELDIS lugeda:
Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Tähendab seda, et ma reaalselt lugedes panin vahepeal raamatu kinni ja mõtlesin, et iiiiisssand kuidas mulle meeldib lugeda just sellist ja sel moel kirja pandud teksti. 

Kõige ootamatumad tegelased:
Synne Sun Løes "Vihane psühholoog"

Kõige rohkem viiteid teistele raamatutele:
Rabih Alameddine "Ülearune naine"

Proovisin algul neid kõiki üles kirjutada, aga ruttu läks raskeks. Ikka palju oli ja kohati nimetati ilma autorita. Viiteid klassikalisele muusikale ka oli ka mitmeid.

Raamat, kust sai kõige rohkem sõnu teada:
Monika Undo "Keele konksvingerdusi"

Sai tõesti lõbusaid sõnu ja väljendeid, millega oma kõnet näiteks lopsamaks muuta.



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »