Otse põhisisu juurde

Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"


Nigeeria tüdruk Ifemelu on koolis tubli õpilane ja läheb poiss-sõber Obinze ergutusel USA-sse ülikooli. Raamat on peamiselt sellest, kuidas ta USA-s kohaneb või ei kohane, mida ühiskonna kohta tähele paneb. Viimase jagamiseks hakkab ta blogi pidama. Mitmed blogipostitused on raamatus ka ära toodud. 

Lugu on rassi(de)st ja rassismist.

Plusse ja miinuseid oli mu jaoks ses raamatus. Alustan miinustest, et saaks positiivsemaga lõpetada. 

1. Selle jaoks, mida öelda taheti, oli mu meelest žanr vale. Nii otsese arvamusavalduse puhul võiks kirjutada esseekogumiku, artikleid vms. Romaani lugejana tekkis tunne, et teemat üritatakse mulle kurku suruda. Sellisel puhul kokkuvõttes vahet pole, mida autor ütleb või kas sellega nõustun - minu jaoks on see ebameeldiv, sest vorm, mida kasutatakse, ei sobi.

2. Raamat üritas liiga suurt tükki hammustada, liiga paljudest asjadest ühes loos kirjutada. Kui põhilugu oli see, mida Ifemelu USA-s läbi elas, siis milleks pookida sinna külge näiteks lühiülevaade sellest, milline oli tema poiss-sõbra Obinze kogemus immigrandina Suurbritannias? Miks peaks üsna suvalistest tegelastest koosnev seltskond mõni lehekülg enne raamatu lõppu hakkama arutlema Nigeeria majanduse üle? 500 leheküljest oleks kindlasti andnud vähema peale tulla. Siis võib-olla poleks ka lõpus alguse meenutamisega raskusi olnud.

Samal ajal oli põhiloos asju, millest praktiliselt üldse ei räägitud. Mida Ifemelu USA-s ülikoolis õppis? Kuidas tal ülikoolis läks? Ühe korra mainiti ülikoolis käimist - siis, kui kusagil loengus rassi teemadel arutelu toimus. Järgmisel hetkel läks ta juba tööle, seega kool oli vist läbi. Aga töökoht ka lihtsalt oli, sellest suurt ei räägitud.

3. Mul lugejana tekkis lootusetuse tunne. Nii palju asju toodi välja, mis on halvasti, aga eriti ühtegi lahendust ei paistnud pakutavat. Mis siis saab?

4. Ajaliselt läks lugu natuke ujuma. Ma ei tea näiteks kui vana Ifemelu raamatu lõpus oli. Algul kuidagi pidasin järge, et keskkool lõppes, ülikool tundub et ka, aga siis ei saanud enam aru, mis hetkel oli möödunud aasta või kolm või viis.

Asjad, mis meeldisid:

1. See, et praktiliselt kogu Ifemelu lugu räägiti ära selle aja jooksul, kui ta juuksuritoolis istus. Juustega seonduv oli raamatus läbivalt teemaks ja sümboliseeris ilmselt erinevust, nii et juuksur oli huvitavalt valitud koht. 

2. Ifemelu sugulase tädi Uju tegelaskuju kõrvalliin oli väga huvitav. Ka tema läks USA-sse, aga teistel asjaoludel kui Ifemelu. Sai kahe loo erinevusi paralleelselt vaadelda.

3. See, kuidas kirjeldati Ifemelu poiss-sõpra Obinzet. Lugesin ja mõtlesin, kas tõesti saab üks inimene nii täiuslik olla. Aupaiste oli pea kohal kogu aeg. Siis sain aru, et see oli ilmselt teadlikult nõnda tehtud, sest pidime vaatama Obinzet Ifemelu idealiseerivast vaatepunktist. Päris lõpus üks tegelane kinnitas minu ideed, küsides, kas Ifemelu ikka aru saab, et mitte kõik inimesed ei näe Obinzet nii nagu tema.

4. Autor on keelega heades suhetes.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...