Otse põhisisu juurde

Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"


Nigeeria tüdruk Ifemelu on koolis tubli õpilane ja läheb poiss-sõber Obinze ergutusel USA-sse ülikooli. Raamat on peamiselt sellest, kuidas ta USA-s kohaneb või ei kohane, mida ühiskonna kohta tähele paneb. Viimase jagamiseks hakkab ta blogi pidama. Mitmed blogipostitused on raamatus ka ära toodud. 

Lugu on rassi(de)st ja rassismist.

Plusse ja miinuseid oli mu jaoks ses raamatus. Alustan miinustest, et saaks positiivsemaga lõpetada. 

1. Selle jaoks, mida öelda taheti, oli mu meelest žanr vale. Nii otsese arvamusavalduse puhul võiks kirjutada esseekogumiku, artikleid vms. Romaani lugejana tekkis tunne, et teemat üritatakse mulle kurku suruda. Sellisel puhul kokkuvõttes vahet pole, mida autor ütleb või kas sellega nõustun - minu jaoks on see ebameeldiv, sest vorm, mida kasutatakse, ei sobi.

2. Raamat üritas liiga suurt tükki hammustada, liiga paljudest asjadest ühes loos kirjutada. Kui põhilugu oli see, mida Ifemelu USA-s läbi elas, siis milleks pookida sinna külge näiteks lühiülevaade sellest, milline oli tema poiss-sõbra Obinze kogemus immigrandina Suurbritannias? Miks peaks üsna suvalistest tegelastest koosnev seltskond mõni lehekülg enne raamatu lõppu hakkama arutlema Nigeeria majanduse üle? 500 leheküljest oleks kindlasti andnud vähema peale tulla. Siis võib-olla poleks ka lõpus alguse meenutamisega raskusi olnud.

Samal ajal oli põhiloos asju, millest praktiliselt üldse ei räägitud. Mida Ifemelu USA-s ülikoolis õppis? Kuidas tal ülikoolis läks? Ühe korra mainiti ülikoolis käimist - siis, kui kusagil loengus rassi teemadel arutelu toimus. Järgmisel hetkel läks ta juba tööle, seega kool oli vist läbi. Aga töökoht ka lihtsalt oli, sellest suurt ei räägitud.

3. Mul lugejana tekkis lootusetuse tunne. Nii palju asju toodi välja, mis on halvasti, aga eriti ühtegi lahendust ei paistnud pakutavat. Mis siis saab?

4. Ajaliselt läks lugu natuke ujuma. Ma ei tea näiteks kui vana Ifemelu raamatu lõpus oli. Algul kuidagi pidasin järge, et keskkool lõppes, ülikool tundub et ka, aga siis ei saanud enam aru, mis hetkel oli möödunud aasta või kolm või viis.

Asjad, mis meeldisid:

1. See, et praktiliselt kogu Ifemelu lugu räägiti ära selle aja jooksul, kui ta juuksuritoolis istus. Juustega seonduv oli raamatus läbivalt teemaks ja sümboliseeris ilmselt erinevust, nii et juuksur oli huvitavalt valitud koht. 

2. Ifemelu sugulase tädi Uju tegelaskuju kõrvalliin oli väga huvitav. Ka tema läks USA-sse, aga teistel asjaoludel kui Ifemelu. Sai kahe loo erinevusi paralleelselt vaadelda.

3. See, kuidas kirjeldati Ifemelu poiss-sõpra Obinzet. Lugesin ja mõtlesin, kas tõesti saab üks inimene nii täiuslik olla. Aupaiste oli pea kohal kogu aeg. Siis sain aru, et see oli ilmselt teadlikult nõnda tehtud, sest pidime vaatama Obinzet Ifemelu idealiseerivast vaatepunktist. Päris lõpus üks tegelane kinnitas minu ideed, küsides, kas Ifemelu ikka aru saab, et mitte kõik inimesed ei näe Obinzet nii nagu tema.

4. Autor on keelega heades suhetes.



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...