Nigeeria tüdruk Ifemelu on koolis tubli õpilane ja läheb poiss-sõber Obinze ergutusel USA-sse ülikooli. Raamat on peamiselt sellest, kuidas ta USA-s kohaneb või ei kohane, mida ühiskonna kohta tähele paneb. Viimase jagamiseks hakkab ta blogi pidama. Mitmed blogipostitused on raamatus ka ära toodud.
Lugu on rassi(de)st ja rassismist.
Plusse ja miinuseid oli mu jaoks ses raamatus. Alustan miinustest, et saaks positiivsemaga lõpetada.
1. Selle jaoks, mida öelda taheti, oli mu meelest žanr vale. Nii otsese arvamusavalduse puhul võiks kirjutada esseekogumiku, artikleid vms. Romaani lugejana tekkis tunne, et teemat üritatakse mulle kurku suruda. Sellisel puhul kokkuvõttes vahet pole, mida autor ütleb või kas sellega nõustun - minu jaoks on see ebameeldiv, sest vorm, mida kasutatakse, ei sobi.
2. Raamat üritas liiga suurt tükki hammustada, liiga paljudest asjadest ühes loos kirjutada. Kui põhilugu oli see, mida Ifemelu USA-s läbi elas, siis milleks pookida sinna külge näiteks lühiülevaade sellest, milline oli tema poiss-sõbra Obinze kogemus immigrandina Suurbritannias? Miks peaks üsna suvalistest tegelastest koosnev seltskond mõni lehekülg enne raamatu lõppu hakkama arutlema Nigeeria majanduse üle? 500 leheküljest oleks kindlasti andnud vähema peale tulla. Siis võib-olla poleks ka lõpus alguse meenutamisega raskusi olnud.
Samal ajal oli põhiloos asju, millest praktiliselt üldse ei räägitud. Mida Ifemelu USA-s ülikoolis õppis? Kuidas tal ülikoolis läks? Ühe korra mainiti ülikoolis käimist - siis, kui kusagil loengus rassi teemadel arutelu toimus. Järgmisel hetkel läks ta juba tööle, seega kool oli vist läbi. Aga töökoht ka lihtsalt oli, sellest suurt ei räägitud.
3. Mul lugejana tekkis lootusetuse tunne. Nii palju asju toodi välja, mis on halvasti, aga eriti ühtegi lahendust ei paistnud pakutavat. Mis siis saab?
4. Ajaliselt läks lugu natuke ujuma. Ma ei tea näiteks kui vana Ifemelu raamatu lõpus oli. Algul kuidagi pidasin järge, et keskkool lõppes, ülikool tundub et ka, aga siis ei saanud enam aru, mis hetkel oli möödunud aasta või kolm või viis.
Asjad, mis meeldisid:
1. See, et praktiliselt kogu Ifemelu lugu räägiti ära selle aja jooksul, kui ta juuksuritoolis istus. Juustega seonduv oli raamatus läbivalt teemaks ja sümboliseeris ilmselt erinevust, nii et juuksur oli huvitavalt valitud koht.
2. Ifemelu sugulase tädi Uju tegelaskuju kõrvalliin oli väga huvitav. Ka tema läks USA-sse, aga teistel asjaoludel kui Ifemelu. Sai kahe loo erinevusi paralleelselt vaadelda.
3. See, kuidas kirjeldati Ifemelu poiss-sõpra Obinzet. Lugesin ja mõtlesin, kas tõesti saab üks inimene nii täiuslik olla. Aupaiste oli pea kohal kogu aeg. Siis sain aru, et see oli ilmselt teadlikult nõnda tehtud, sest pidime vaatama Obinzet Ifemelu idealiseerivast vaatepunktist. Päris lõpus üks tegelane kinnitas minu ideed, küsides, kas Ifemelu ikka aru saab, et mitte kõik inimesed ei näe Obinzet nii nagu tema.
4. Autor on keelega heades suhetes.
Samalt autorilt varem loetud:
Kommentaarid
Postita kommentaar