Otse põhisisu juurde

Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"


Nigeeria tüdruk Ifemelu on koolis tubli õpilane ja läheb poiss-sõber Obinze ergutusel USA-sse ülikooli. Raamat on peamiselt sellest, kuidas ta USA-s kohaneb või ei kohane, mida ühiskonna kohta tähele paneb. Viimase jagamiseks hakkab ta blogi pidama. Mitmed blogipostitused on raamatus ka ära toodud. 

Lugu on rassi(de)st ja rassismist.

Plusse ja miinuseid oli mu jaoks ses raamatus. Alustan miinustest, et saaks positiivsemaga lõpetada. 

1. Selle jaoks, mida öelda taheti, oli mu meelest žanr vale. Nii otsese arvamusavalduse puhul võiks kirjutada esseekogumiku, artikleid vms. Romaani lugejana tekkis tunne, et teemat üritatakse mulle kurku suruda. Sellisel puhul kokkuvõttes vahet pole, mida autor ütleb või kas sellega nõustun - minu jaoks on see ebameeldiv, sest vorm, mida kasutatakse, ei sobi.

2. Raamat üritas liiga suurt tükki hammustada, liiga paljudest asjadest ühes loos kirjutada. Kui põhilugu oli see, mida Ifemelu USA-s läbi elas, siis milleks pookida sinna külge näiteks lühiülevaade sellest, milline oli tema poiss-sõbra Obinze kogemus immigrandina Suurbritannias? Miks peaks üsna suvalistest tegelastest koosnev seltskond mõni lehekülg enne raamatu lõppu hakkama arutlema Nigeeria majanduse üle? 500 leheküljest oleks kindlasti andnud vähema peale tulla. Siis võib-olla poleks ka lõpus alguse meenutamisega raskusi olnud.

Samal ajal oli põhiloos asju, millest praktiliselt üldse ei räägitud. Mida Ifemelu USA-s ülikoolis õppis? Kuidas tal ülikoolis läks? Ühe korra mainiti ülikoolis käimist - siis, kui kusagil loengus rassi teemadel arutelu toimus. Järgmisel hetkel läks ta juba tööle, seega kool oli vist läbi. Aga töökoht ka lihtsalt oli, sellest suurt ei räägitud.

3. Mul lugejana tekkis lootusetuse tunne. Nii palju asju toodi välja, mis on halvasti, aga eriti ühtegi lahendust ei paistnud pakutavat. Mis siis saab?

4. Ajaliselt läks lugu natuke ujuma. Ma ei tea näiteks kui vana Ifemelu raamatu lõpus oli. Algul kuidagi pidasin järge, et keskkool lõppes, ülikool tundub et ka, aga siis ei saanud enam aru, mis hetkel oli möödunud aasta või kolm või viis.

Asjad, mis meeldisid:

1. See, et praktiliselt kogu Ifemelu lugu räägiti ära selle aja jooksul, kui ta juuksuritoolis istus. Juustega seonduv oli raamatus läbivalt teemaks ja sümboliseeris ilmselt erinevust, nii et juuksur oli huvitavalt valitud koht. 

2. Ifemelu sugulase tädi Uju tegelaskuju kõrvalliin oli väga huvitav. Ka tema läks USA-sse, aga teistel asjaoludel kui Ifemelu. Sai kahe loo erinevusi paralleelselt vaadelda.

3. See, kuidas kirjeldati Ifemelu poiss-sõpra Obinzet. Lugesin ja mõtlesin, kas tõesti saab üks inimene nii täiuslik olla. Aupaiste oli pea kohal kogu aeg. Siis sain aru, et see oli ilmselt teadlikult nõnda tehtud, sest pidime vaatama Obinzet Ifemelu idealiseerivast vaatepunktist. Päris lõpus üks tegelane kinnitas minu ideed, küsides, kas Ifemelu ikka aru saab, et mitte kõik inimesed ei näe Obinzet nii nagu tema.

4. Autor on keelega heades suhetes.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...