Otse põhisisu juurde

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Mario Vargas Llosa on 2010. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Peruu kirjanik, kandideeris kunagi suisa Peruu presidendiks, aga on päris palju aastaid Euroopas elanud. 

"Paha tüdruk" on Vargas Llosal üks väheseid raamatuid, mida ta ise armastusromaanina mõtles. Minu jaoks oli rohkem ajalooline romaan.

Peategelane Ricardo kohtub teismelisena 1950ndate Limas tüdrukuga (ongi see paha tüdruk), kellega jääb kogu eluks seotuks. Mitte ses mõttes, et neil traditsiooniline armusuhe oleks, vaid nii, et naine tuleb ja kaob. Nii kohtub Ricardo naisega 60ndate Pariisis, 70ndate Londonis, siis Tokyos jne. Ja iga kord on paha tüdruk nö kuju muutnud - kord on ta põrandaalune poliitvõitleja, kord rikkuri naine...

Jälle suvi : )

Minu jaoks jaguneski raamat selgelt kaheks: ühelt poolt Ricardo ja paha tüdruku lugu, teisalt kultuuriline ja poliitiline taust erinevates maailma kohtades 20. sajandi teises pooles. 

Ricardo ja paha tüdruku lugu oli autoril niisiis ebatüüpilise armastusloona mõeldud. Ega ta eriti armastuslugu olnud. Pigem oli niuke surnud ringis liikuva suhte lugu, kinnisidee. Natuke oli seebiooperlik, pealkiri "Paha tüdruk" võiks ju ka vabalt seebika pealkiri olla.

Ricardo ja paha tüdruku dialoog oli kohati päris mõnusalt terav, iseloomustas hästi nendevahelist keemiat, aga otseseid tundeid ehk mitte nii palju. 

Teine pool, erinevad kohad maailmas 20. sajandi teises pooles, meeldis kohe oluliselt rohkem kui  põhisisuliin. Nii lihtsalt ja selgelt ja huvitavalt kirjutati Peruu ajaloost II maailmasõja järgsel ajal, kirjeldati, kuidas 70ndatel hipid Londonis hängisid, mis Jaapanis toimus. Kui peale nende kirjelduste lugemist raamatu kinni panin, tuli tõesõna pähe mõte hesus, kuidas mulle meeldib seda lugeda! See ei ole üldse tihtiesinev mõte. Pigem täheldan, et sisu meeldib või mingid konkreetsed mõtted, või et leheküljed lähevad ruttu edasi.

Peategelane käis küll maailma eri paigus konverentsitõlgiks, aga hoolimata sellest ei oodanud, et raamatust lõigu Soome ja soomlaste kohta leian:

See oli minu teine reis Helsingisse. Esimest korda olin seal käinud kevadel, kui sai jalutada tänavatel, minna loodusesse vaatama kuusemetsi, järvesid ja ilusaid puumajakestega külasid sel maal, kus kõik oli ilus: arhitektuur, loodus, rahvas ja eelkõige vanemad inimesed. Nüüd kui sadas lund ja oli kakskümmend kraadi külma, eelistasin ma vabad hetked veeta hotellis, lugedes raamatut või praktiseerides müstilisi saunarituaale, mis mulle mõnusasti uinutavalt mõjusid. 

See, kuidas raamat oli kirjutatud, tekitas soovi samalt kirjanikult veel midagi lugeda.


Pool punkti tuli sellest,
et Suurbritannia oli üks tähtsaid
tegevuskohti, aga mitte ainuke.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...