Otse põhisisu juurde

Nikola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

 


Selle raamatu tõmbasin raamatukogus suvaliselt riiulist välja. "Kaunis nagu kaheksa" tundus kaunis ebatavaline pealkiri. 

Malte on 12-aastane poiss, kellele väga meeldib matemaatika. Ta on matemaatikas andekas ka, käib endast märksa vanematega matemaatikaringis näiteks. Kaheksa on tema lemmiknumber. Ta seletab ära ka mis põhjusel. Üks tüdruk matemaatikaringist, kes Maltele meeldib, on ka tema meelest kaunis nagu kaheksa.

Lugu saab alguse sellest, et Malte ning tema ema-isa juurde on ajutiselt elama tulnud isa tütar Josefine. Viimane on mässuline teismeline, kes isa suurem fänn ei ole, Maltega seevastu saab hästi läbi. Teemaks tuleb see, mis enne Malte sündi juhtus - mis asjaoludel isa ja Josefine ema lahku läksid, miks suhted Josefine ja isa vahel katkesid, kas keegi peaks ennast ses olukorras süüdi tundma. 

Päris head tummised ja tõsised teemad. Mille lahendamisel minu meelest see isa jäigi suht uduseks kujuks. Mingeid lauseid ta seal ütles küll, aga minu jaoks polnud selge kuidagi. See võis vabalt olla ka nii mõeldud, sest vaatasime asja siiski 12-aastase vaatepunktist. Maitea kui paljud 12-aastased täiskasvanuid lõpuni mõistavad.

Siiski oli see arusaadavalt täiskasvanu poolt kirjutatud raamat. Mitte selles mõttes, et lastele arusaamatu oleks. Lihtsalt aru on saada, et täiskasvanu üritas võtta lapse vaatepunkti ja kirjutas. Mõne lasteraamatu puhul pole nii palju aru saada.


Malte oli lahe poiss. Talle päriselt meeldiski matemaatika. Nohikutest peategelastega raamatud on ikka huvitavamad kui muud. Ma ütleks et loogiline, aga kõik ilmselt ei nõustu.

Saksamaal toimus kogu see lugu. Nikola Huppertz on saksa kirjanik. "Kaunis nagu kaheksa" ilmus eesti keeles 2022 ja 2024. aastal on Vesta kirjastus ilmutanud ka Huppertzi raamatu "Elamiseks liiga pikk" pikakasvulisest 13-aastasest tüdrukust.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...