Otse põhisisu juurde

Nikola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

 


Selle raamatu tõmbasin raamatukogus suvaliselt riiulist välja. "Kaunis nagu kaheksa" tundus kaunis ebatavaline pealkiri. 

Malte on 12-aastane poiss, kellele väga meeldib matemaatika. Ta on matemaatikas andekas ka, käib endast märksa vanematega matemaatikaringis näiteks. Kaheksa on tema lemmiknumber. Ta seletab ära ka mis põhjusel. Üks tüdruk matemaatikaringist, kes Maltele meeldib, on ka tema meelest kaunis nagu kaheksa.

Lugu saab alguse sellest, et Malte ning tema ema-isa juurde on ajutiselt elama tulnud isa tütar Josefine. Viimane on mässuline teismeline, kes isa suurem fänn ei ole, Maltega seevastu saab hästi läbi. Teemaks tuleb see, mis enne Malte sündi juhtus - mis asjaoludel isa ja Josefine ema lahku läksid, miks suhted Josefine ja isa vahel katkesid, kas keegi peaks ennast ses olukorras süüdi tundma. 

Päris head tummised ja tõsised teemad. Mille lahendamisel minu meelest see isa jäigi suht uduseks kujuks. Mingeid lauseid ta seal ütles küll, aga minu jaoks polnud selge kuidagi. See võis vabalt olla ka nii mõeldud, sest vaatasime asja siiski 12-aastase vaatepunktist. Maitea kui paljud 12-aastased täiskasvanuid lõpuni mõistavad.

Siiski oli see arusaadavalt täiskasvanu poolt kirjutatud raamat. Mitte selles mõttes, et lastele arusaamatu oleks. Lihtsalt aru on saada, et täiskasvanu üritas võtta lapse vaatepunkti ja kirjutas. Mõne lasteraamatu puhul pole nii palju aru saada.


Malte oli lahe poiss. Talle päriselt meeldiski matemaatika. Nohikutest peategelastega raamatud on ikka huvitavamad kui muud. Ma ütleks et loogiline, aga kõik ilmselt ei nõustu.

Saksamaal toimus kogu see lugu. Nikola Huppertz on saksa kirjanik. "Kaunis nagu kaheksa" ilmus eesti keeles 2022 ja 2024. aastal on Vesta kirjastus ilmutanud ka Huppertzi raamatu "Elamiseks liiga pikk" pikakasvulisest 13-aastasest tüdrukust.

Kommentaarid

Popid

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...