21. sajandi Liibanoni pealinnas Beirutis elab ühes korteris üksinda seitsmekümnendates eluaastates naine Aaliya. Tema põhitegevus on tõlkimine - igal aastal tõlgib ta mõne raamatu araabia keelde. Keegi neid tõlkeid ei näe, sest ta tõstab valmis töö alati kasti hoiule ära. Nii on viiekümne aasta jooksul kaste päris palju saanud. Toatäis.
Aaliya meenutab oma varasemat elu - milline tema lapsepõlv oli, kuidas ta lühiajaliselt abielus oli, kuidas raamatupoes töötas (ja sealt lugemiseks raamatuid varastas), kuidas tal üks hea sõber oli. Meenutuste taustal käib tihti sõda, aga see pole kunagi otsene teema, pigem paratamatus, millega kohaneti. (Kui tuleb magada, püss voodis, siis nii ongi.)
See on eelkõige mõtisklemis- ja meenutamisraamat, kulgeb aeglases tempos. Mõni üksik märkimisväärne sündmus on. Tegelasi pole palju, veel vähem neid, kes raamatus reaalselt üles astuvad ja vaid meenutustes ei esine.
 |
| Avalauseks täitsa intrigeeriv |
Silmapaistev on tohutu hulk viiteid kirjanikele ja filosoofidele. Aaliyal on palju lugenud inimesena nende kohta kindlad arvamused. Hemingway saab peksa, Faulknerit kiidetakse, Pessoa talle väga meeldib jne. Palju viiteid on ka klassikalise muusika heliloojatele ja teostele.
Aaliya jutustuse sõnakasutus on üldiselt päris terav. Neile, keda ei salli, ta ei halasta. Enam ei meenu, kelleks ta oma eksmeest täpselt nimetas, aga see oli märkimisväärne. Ka poliitikat puudutavad kommentaarid annavad selgelt mõista, mis arvamusel ta on.
Beirut on linnade Elizabeth Taylor: pöörane, kaunis, maitsetu, enesevalitsust kaotav, vananev ja lõputult dramaatiline. Samamoodi võtab ta vastu iga sõgedalt armunud kosilase, kes tõotab talle paremat elu, ükskõik kui sobimatu too on.
Aaliya ütleb korduvalt, et suurim nostalgia on selle suhtes, mida kunagi ei olnudki. Siiski pole kindel, kas on mõeldud, et peaksime talle kaasa tundma. Mõnes asjas ilmselt jah, aga üldiselt? Vaatenurga küsimus.
Alain Robbe-Grillet on öelnud, et halvim ilukirjanduses juhtunud asi oli psühholoogia tulek. Arusaadavalt mõtles ta selle all seda, et nüüd on tekkinud ootus, et iga tegelase motiividel peab leiduma selgitus, nagu see oleks võimalik, nagu elus käiksid asjad niimoodi. Olen lugenud nii palju kaasaegseid romaane, mis on igavad ja labased, kuna minult eeldatakse alati põhjuslikkuseni jõudmist. Näiteks ei suuda peategelane kogeda armastust, kuna teda on füüsiliselt väärkoheldud, või siis otsib kangelane pidevalt kinnitust oma tegudele, kuna lapsena pööras isa talle vähe tähelepanu. Mõistagi eiratakse nii tõsiasja, et sama on kogenud ka paljud teised, ometi ei pane see neid samamoodi käituma, kuigi see on tegelikult väike asi võrreldes selgituste ihaga kaasneva tõelise kaotusega - salapära kadumisega.
See oli minu lemmikumaid lõike kogu raamatus, sest olen ise korduvalt põhjuslikkuse kohta sama mõelnud, aga pole osanud sõnastada. Inimese mingil moel käitumisel ei ole alati konkreetset põhjendust.
Meeldib, et ingliskeelsest pealkirjast "Unnecessary woman" saadi eesti keeles "Ülearune naine". "Mittevajalik naine" oleks ju lihtne olnud. Keegi ikka veel mõtleb sellele, et mitte-liide on enamasti anglitsism. Ülearune mõjub isegi veel paremini kui unnecessary, tundub varjundirikkam sõna.
Olin lugema hakates kindel, et autor on naine. Mõtlesin, et naistest (eriti "ülearustest") kirjutavad ju ikka naised. Aga autor on hoopis mees. Jordaanias sündinud liibanonlane, Kuveidis ja Liibanonis kasvanud, siis Inglismaal elanud ja nüüd Ameerikas resideeruv kirjanik ja maalikunstnik.
Hilisem lisandus: Alles praegu sain aru, et raamatu esikaanel on ju raamatud!
Kommentaarid
Postita kommentaar