Otse põhisisu juurde

Rabih Alameddine "Ülearune naine"


21. sajandi Liibanoni pealinnas Beirutis elab ühes korteris üksinda seitsmekümnendates eluaastates naine Aaliya. Tema põhitegevus on tõlkimine - igal aastal tõlgib ta mõne raamatu araabia keelde. Keegi neid tõlkeid ei näe, sest ta tõstab valmis töö alati kasti hoiule ära. Nii on viiekümne aasta jooksul kaste päris palju saanud. Toatäis.

Aaliya meenutab oma varasemat elu - milline tema lapsepõlv oli, kuidas ta lühiajaliselt abielus oli, kuidas raamatupoes töötas (ja sealt lugemiseks raamatuid varastas), kuidas tal üks hea sõber oli. Meenutuste taustal käib tihti sõda, aga see pole kunagi otsene teema, pigem paratamatus, millega kohaneti. (Kui tuleb magada, püss voodis, siis nii ongi.)

See on eelkõige mõtisklemis- ja meenutamisraamat, kulgeb aeglases tempos. Mõni üksik märkimisväärne sündmus on. Tegelasi pole palju, veel vähem neid, kes raamatus reaalselt üles astuvad ja vaid meenutustes ei esine.

Avalauseks täitsa intrigeeriv

Silmapaistev on tohutu hulk viiteid kirjanikele ja filosoofidele. Aaliyal on palju lugenud inimesena nende kohta kindlad arvamused. Hemingway saab peksa, Faulknerit kiidetakse, Pessoa talle väga meeldib jne. Palju viiteid on ka klassikalise muusika heliloojatele ja teostele.

Aaliya jutustuse sõnakasutus on üldiselt päris terav. Neile, keda ei salli, ta ei halasta. Enam ei meenu, kelleks ta oma eksmeest täpselt nimetas, aga see oli märkimisväärne. Ka poliitikat puudutavad kommentaarid annavad selgelt mõista, mis arvamusel ta on.
Beirut on linnade Elizabeth Taylor: pöörane, kaunis, maitsetu, enesevalitsust kaotav, vananev ja lõputult dramaatiline. Samamoodi võtab ta vastu iga sõgedalt armunud kosilase, kes tõotab talle paremat elu, ükskõik kui sobimatu too on. 
Aaliya ütleb korduvalt, et suurim nostalgia on selle suhtes, mida kunagi ei olnudki. Siiski pole kindel, kas on mõeldud, et peaksime talle kaasa tundma. Mõnes asjas ilmselt jah, aga üldiselt? Vaatenurga küsimus.

Alain Robbe-Grillet on öelnud, et halvim ilukirjanduses juhtunud asi oli psühholoogia tulek. Arusaadavalt mõtles ta selle all seda, et nüüd on tekkinud ootus, et iga tegelase motiividel peab leiduma selgitus, nagu see oleks võimalik, nagu elus käiksid asjad niimoodi. Olen lugenud nii palju kaasaegseid romaane, mis on igavad ja labased, kuna minult eeldatakse alati põhjuslikkuseni jõudmist. Näiteks ei suuda peategelane kogeda armastust, kuna teda on füüsiliselt väärkoheldud, või siis otsib kangelane pidevalt kinnitust oma tegudele, kuna lapsena pööras isa talle vähe tähelepanu. Mõistagi eiratakse nii tõsiasja, et sama on kogenud ka paljud teised, ometi ei pane see neid samamoodi käituma, kuigi see on tegelikult väike asi võrreldes selgituste ihaga kaasneva tõelise kaotusega - salapära kadumisega. 

See oli minu lemmikumaid lõike kogu raamatus, sest olen ise korduvalt põhjuslikkuse kohta sama mõelnud, aga pole osanud sõnastada. Inimese mingil moel käitumisel ei ole alati konkreetset põhjendust. 

Meeldib, et ingliskeelsest pealkirjast "Unnecessary woman" saadi eesti keeles "Ülearune naine". "Mittevajalik naine" oleks ju lihtne olnud. Keegi ikka veel mõtleb sellele, et mitte-liide on enamasti anglitsism. Ülearune mõjub isegi veel paremini kui unnecessary, tundub varjundirikkam sõna. 


Olin lugema hakates kindel, et autor on naine. Mõtlesin, et naistest (eriti "ülearustest") kirjutavad ju ikka naised. Aga autor on hoopis mees. Jordaanias sündinud liibanonlane, Kuveidis ja Liibanonis kasvanud, siis Inglismaal elanud ja nüüd Ameerikas resideeruv kirjanik ja maalikunstnik. 


Hilisem lisandus: Alles praegu sain aru, et raamatu esikaanel on ju raamatud! 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...