Otse põhisisu juurde

Rabih Alameddine "Ülearune naine"


21. sajandi Liibanoni pealinnas Beirutis elab ühes korteris üksinda seitsmekümnendates eluaastates naine Aaliya. Tema põhitegevus on tõlkimine - igal aastal tõlgib ta mõne raamatu araabia keelde. Keegi neid tõlkeid ei näe, sest ta tõstab valmis töö alati kasti hoiule ära. Nii on viiekümne aasta jooksul kaste päris palju saanud. Toatäis.

Aaliya meenutab oma varasemat elu - milline tema lapsepõlv oli, kuidas ta lühiajaliselt abielus oli, kuidas raamatupoes töötas (ja sealt lugemiseks raamatuid varastas), kuidas tal üks hea sõber oli. Meenutuste taustal käib tihti sõda, aga see pole kunagi otsene teema, pigem paratamatus, millega kohaneti. (Kui tuleb magada, püss voodis, siis nii ongi.)

See on eelkõige mõtisklemis- ja meenutamisraamat, kulgeb aeglases tempos. Mõni üksik märkimisväärne sündmus on. Tegelasi pole palju, veel vähem neid, kes raamatus reaalselt üles astuvad ja vaid meenutustes ei esine.

Avalauseks täitsa intrigeeriv

Silmapaistev on tohutu hulk viiteid kirjanikele ja filosoofidele. Aaliyal on palju lugenud inimesena nende kohta kindlad arvamused. Hemingway saab peksa, Faulknerit kiidetakse, Pessoa talle väga meeldib jne. Palju viiteid on ka klassikalise muusika heliloojatele ja teostele.

Aaliya jutustuse sõnakasutus on üldiselt päris terav. Neile, keda ei salli, ta ei halasta. Enam ei meenu, kelleks ta oma eksmeest täpselt nimetas, aga see oli märkimisväärne. Ka poliitikat puudutavad kommentaarid annavad selgelt mõista, mis arvamusel ta on.
Beirut on linnade Elizabeth Taylor: pöörane, kaunis, maitsetu, enesevalitsust kaotav, vananev ja lõputult dramaatiline. Samamoodi võtab ta vastu iga sõgedalt armunud kosilase, kes tõotab talle paremat elu, ükskõik kui sobimatu too on. 
Aaliya ütleb korduvalt, et suurim nostalgia on selle suhtes, mida kunagi ei olnudki. Siiski pole kindel, kas on mõeldud, et peaksime talle kaasa tundma. Mõnes asjas ilmselt jah, aga üldiselt? Vaatenurga küsimus.

Alain Robbe-Grillet on öelnud, et halvim ilukirjanduses juhtunud asi oli psühholoogia tulek. Arusaadavalt mõtles ta selle all seda, et nüüd on tekkinud ootus, et iga tegelase motiividel peab leiduma selgitus, nagu see oleks võimalik, nagu elus käiksid asjad niimoodi. Olen lugenud nii palju kaasaegseid romaane, mis on igavad ja labased, kuna minult eeldatakse alati põhjuslikkuseni jõudmist. Näiteks ei suuda peategelane kogeda armastust, kuna teda on füüsiliselt väärkoheldud, või siis otsib kangelane pidevalt kinnitust oma tegudele, kuna lapsena pööras isa talle vähe tähelepanu. Mõistagi eiratakse nii tõsiasja, et sama on kogenud ka paljud teised, ometi ei pane see neid samamoodi käituma, kuigi see on tegelikult väike asi võrreldes selgituste ihaga kaasneva tõelise kaotusega - salapära kadumisega. 

See oli minu lemmikumaid lõike kogu raamatus, sest olen ise korduvalt põhjuslikkuse kohta sama mõelnud, aga pole osanud sõnastada. Inimese mingil moel käitumisel ei ole alati konkreetset põhjendust. 

Meeldib, et ingliskeelsest pealkirjast "Unnecessary woman" saadi eesti keeles "Ülearune naine". "Mittevajalik naine" oleks ju lihtne olnud. Keegi ikka veel mõtleb sellele, et mitte-liide on enamasti anglitsism. Ülearune mõjub isegi veel paremini kui unnecessary, tundub varjundirikkam sõna. 


Olin lugema hakates kindel, et autor on naine. Mõtlesin, et naistest (eriti "ülearustest") kirjutavad ju ikka naised. Aga autor on hoopis mees. Jordaanias sündinud liibanonlane, Kuveidis ja Liibanonis kasvanud, siis Inglismaal elanud ja nüüd Ameerikas resideeruv kirjanik ja maalikunstnik. 


Hilisem lisandus: Alles praegu sain aru, et raamatu esikaanel on ju raamatud! 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...