Otse põhisisu juurde

Helen Käit "Suur suveseiklus Sillamäel"


Eesti raamatu aasta on ju. Eelmisel aastal lugesin vist 6 Eesti autorite raamatut. Mõtlesin, et sel aastal võiks lugeda 12. Igas kuus üks. Minimaalselt. Esimene ongi loetud juba. Panin talle rukkilillemärgise juurde ja puha.

6-aastane Salandra on venna, ema ja ema sõbrannaga suvereisil. (Isa on Soomes tööl, olgu öeldud.) Plaan on Narvast Rakverre linnust (ja sealset luukerega õõvakambrit) vaatama minna, aga auto läheb Sillamäel katki ja muidugi võtab selle parandamine just nii palju aega, et jõuaks vahepeal Sillamäel paaripäevase rannapuhkuse veeta. 

Kui see raamat ilmus, oli temast vist lugu AK kultuuriuudistes. Igal juhul jäi kusagilt kõrva, et selline asi on kirjutatud. Pealkiri täitsa intrigeeris. Tundus tavapäratu, et mingi lasteraamatu tegevus toimub konkreetselt Sillamäel. Samas miks ta ei võiks seal toimuda. Mulle üldse meeldib, kui tegevus mingis konkreetses kohas toimub. Nimetatakse ja kirjeldatakse kohti, mis päriselt olemas on. Selle maja, mis kaanel on, võib näiteks lihtsa vaevaga välja guugeldada. Ööbima saab ka minna, see on hotell.

Tohutult palju ei juhtunud siin, aga ei saa ka öelda, et auto katkiminek pole sündmus. Või rannaskäik või koera jalutamine. 

Nagu mul tihti, on jube raske lasteraamatute kohta midagi öelda. Püüan enamasti lihtsalt aru saada, kas raamat on sihtrühma osas vastutustundlik. See tundus olevat. 

Ema sõbranna Mareta oli lahe tegelane. Usun mõistvat, millist kuju täpselt tema näol oli luua püütud.

Illustratsioonid (autor Sirly Oder) olid armsad. Vast sellised, mis lastele ka võiksid meeldida. 

Minu selleaastane statistikakiiks.
Kirjutan iga raamatu juures välja mõned andmed peategelase kohta.

Nime Salandra nähes mõtlesin, kas autor on "Lohetätoveeringuga tüdruku" fänn. Statistikaameti eesnimede statistika leht sellise nime kohta midagi ei ütle. Liiga vähe nime kandjaid.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...