Otse põhisisu juurde

Helen Käit "Suur suveseiklus Sillamäel"


Eesti raamatu aasta on ju. Eelmisel aastal lugesin vist 6 Eesti autorite raamatut. Mõtlesin, et sel aastal võiks lugeda 12. Igas kuus üks. Minimaalselt. Esimene ongi loetud juba. Panin talle rukkilillemärgise juurde ja puha.

6-aastane Salandra on venna, ema ja ema sõbrannaga suvereisil. (Isa on Soomes tööl, olgu öeldud.) Plaan on Narvast Rakverre linnust (ja sealset luukerega õõvakambrit) vaatama minna, aga auto läheb Sillamäel katki ja muidugi võtab selle parandamine just nii palju aega, et jõuaks vahepeal Sillamäel paaripäevase rannapuhkuse veeta. 

Kui see raamat ilmus, oli temast vist lugu AK kultuuriuudistes. Igal juhul jäi kusagilt kõrva, et selline asi on kirjutatud. Pealkiri täitsa intrigeeris. Tundus tavapäratu, et mingi lasteraamatu tegevus toimub konkreetselt Sillamäel. Samas miks ta ei võiks seal toimuda. Mulle üldse meeldib, kui tegevus mingis konkreetses kohas toimub. Nimetatakse ja kirjeldatakse kohti, mis päriselt olemas on. Selle maja, mis kaanel on, võib näiteks lihtsa vaevaga välja guugeldada. Ööbima saab ka minna, see on hotell.

Tohutult palju ei juhtunud siin, aga ei saa ka öelda, et auto katkiminek pole sündmus. Või rannaskäik või koera jalutamine. 

Nagu mul tihti, on jube raske lasteraamatute kohta midagi öelda. Püüan enamasti lihtsalt aru saada, kas raamat on sihtrühma osas vastutustundlik. See tundus olevat. 

Ema sõbranna Mareta oli lahe tegelane. Usun mõistvat, millist kuju täpselt tema näol oli luua püütud.

Illustratsioonid (autor Sirly Oder) olid armsad. Vast sellised, mis lastele ka võiksid meeldida. 

Minu selleaastane statistikakiiks.
Kirjutan iga raamatu juures välja mõned andmed peategelase kohta.

Nime Salandra nähes mõtlesin, kas autor on "Lohetätoveeringuga tüdruku" fänn. Statistikaameti eesnimede statistika leht sellise nime kohta midagi ei ütle. Liiga vähe nime kandjaid.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...