Eesti raamatu aasta on ju. Eelmisel aastal lugesin vist 6 Eesti autorite raamatut. Mõtlesin, et sel aastal võiks lugeda 12. Igas kuus üks. Minimaalselt. Esimene ongi loetud juba. Panin talle rukkilillemärgise juurde ja puha.
6-aastane Salandra on venna, ema ja ema sõbrannaga suvereisil. (Isa on Soomes tööl, olgu öeldud.) Plaan on Narvast Rakverre linnust (ja sealset luukerega õõvakambrit) vaatama minna, aga auto läheb Sillamäel katki ja muidugi võtab selle parandamine just nii palju aega, et jõuaks vahepeal Sillamäel paaripäevase rannapuhkuse veeta.
Kui see raamat ilmus, oli temast vist lugu AK kultuuriuudistes. Igal juhul jäi kusagilt kõrva, et selline asi on kirjutatud. Pealkiri täitsa intrigeeris. Tundus tavapäratu, et mingi lasteraamatu tegevus toimub konkreetselt Sillamäel. Samas miks ta ei võiks seal toimuda. Mulle üldse meeldib, kui tegevus mingis konkreetses kohas toimub. Nimetatakse ja kirjeldatakse kohti, mis päriselt olemas on. Selle maja, mis kaanel on, võib näiteks lihtsa vaevaga välja guugeldada. Ööbima saab ka minna, see on hotell.
Tohutult palju ei juhtunud siin, aga ei saa ka öelda, et auto katkiminek pole sündmus. Või rannaskäik või koera jalutamine.
Nagu mul tihti, on jube raske lasteraamatute kohta midagi öelda. Püüan enamasti lihtsalt aru saada, kas raamat on sihtrühma osas vastutustundlik. See tundus olevat.
Ema sõbranna Mareta oli lahe tegelane. Usun mõistvat, millist kuju täpselt tema näol oli luua püütud.
Illustratsioonid (autor Sirly Oder) olid armsad. Vast sellised, mis lastele ka võiksid meeldida.
 |
| Minu selleaastane statistikakiiks. Kirjutan iga raamatu juures välja mõned andmed peategelase kohta. |
Nime Salandra nähes mõtlesin, kas autor on "Lohetätoveeringuga tüdruku" fänn. Statistikaameti eesnimede statistika leht sellise nime kohta midagi ei ütle. Liiga vähe nime kandjaid.
Kommentaarid
Postita kommentaar