Otse põhisisu juurde

Eurovisiooninädal I : San Marino

Niisiis leidsin internetist niukese ratta, kust saab endale suvalise Euroopa riigi keerutada, seetõttu on siin Eurovisiooninädala igal päeval (või ehk vähemasti tööpäevadel) meenutused mõne suvalise Euroopa riigi eurolugudest ja/või muidu euroajaloost. 

Selle ratta peal kardetavasti pole Austraaliat jm mitte eriti Euroopas asuvaid riike, aga noh, kahju küll. 

Igal juhul tänane riik on ...

San Marino

Kas on selline riik, mis igal aastal ei osale? Või on lihtsalt saanud väga palju halbu kohti?

Ahaa, osales esmakordselt alles 2008, siis 2011 ja kõigil järgnevail aastail. 10 korral ei ole poolfinaalist edasi saanud, 3 korral on.

Aga peab ütlema, et ühte laulu ma neilt täitsa tean ja mäletan. Põhjusel, et üks inimene, kellega palju kokku puutun, otsustas, et talle see laul meeldib, ja siis kuulas seda palju tol 2014. aastal. 


Mind paneb see laul natuke muhelema. Vanamoodne on. Ja see lause maybe we really are a dream of God... Millegipärast tõlkisin selle dream of god oma peas jumala unenäoks (mitte unistuseks) ja siis see hakkas kõlama nagu hobuse unenägu. Maitea.

Seesama Valentina Monetta muide, kes siin laulab, on kokku neli korda San Marino eest Eurovisioonil käinud, viimati 2017. 

San Marino parim koht pärineb 2019. aastast, kui oldi 19. Serhat esines siis lauluga "Say na na na". Jälle on vanamoodne see sõna, mis pähe tuleb. (Ja kardetavasti seetõttu ka natuke humoorikas.)


Sel aastal on San Marino (koos Eestiga) 2. poolfinaalis, edasipääsemist finaali talle taaskord ei ennustata. 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...