Veel üks rootsikeelne raamat, sedakorda natuke suurematele lastele mõeldud. Peategelane oli vist 13 aastat vana, nii et siis umbes sellevanustele.
Raamat on Barbro-nimelise tüdruku päevik tegelikult, ülisalajane (pealkirja otsetõlge oleks maailmasalajane). Üritab üliõpetlik ja -hariv olla, kõik teemad tahab ära käsitleda. Liputajad, menstruatsioon, usuvoolud, lastehalvatus. Ja keegi sureb ära iga natukese aja tagant. Et ikka lapsed ka teaksid, kuidas asjad käivad.
 |
| Lihtsad avalaused rõõmustavad. Tere, see olen jälle mina. |
Tegevus toimub 1950. aastal, raamat on ilmunud 1972. Ütleme, et ei tundunud ajatu, pigem just väga oma ajas kinni, nõnda et praegu lugeda oli kaunis veider.
Mainin muidugi tähtsaima ära: kaks korda mainiti ikka eestlasi ka. Varasemalt on ka mulje jäänud, et II maailmasõja põgenik Rootsis oligi põhiliselt eestlase nägu, siit sai sellele veel kinnitust. Ühe koha peal räägiti koolis õppivast Hilja-nimelisest tüdrukust, kes oli Eestist pärit. Seal olevat tema isa olnud president ja ema ooperilaulja. Pole kindel, kas seda presidendivärki oligi naljana mõeldud või mis.
Teises kohas tuli klassi uus poiss Mart, kes oli ka Eestist, ja Barbro teadis, et ta on Rootsi põgenenud väikese kaluripaadiga, mille peal olles tal pidevalt süda paha oli ja kus ema kogu aeg nuttis.
Aga muidu on põhiteema see, et Barbro ootab rindade kasvama hakkamist. No oli naljakas lugeda noh.
Illustratsioonid olid päris omamoodi, mitte roosamanna kategooriast, pigem puisemas stiilis.
Vaatasin, et see autor Barbro Lindgren on Rootsis auhinnatud lastekirjanik.
Kommentaarid