Otse põhisisu juurde

Robert Seethaler "Tubakapoodnik"

Selles raamatus oli hea mahlane esimene lause, mis päris palju ära ütles: 

Ehk siis aasta on 1937, peategelane on Franz Huchel (vist 17-aastane oli) ja tema elus toimub muutus. Ta kolib nimelt kodukülast Viini ja asub tööle ema vana tuttava tubakapoes. Linnas ja poes näeb ja õpib Franz tundma paljut - tubakapoodnik Ernsti, poes käivad inimesi (nende hulgas kuulus doktor Freud), linna, armastust (võib vaielda, kuivõrd see tundmaõppimine on). 

Franz ja tubakapoodnik Ernst mõjuvad natuke nagu Daniel ja Fermin Zafoni "Tuule varjust" ja selle järgedest. Pood, noormees ja märkimisväärse minevikuga vanem mees, kelle kõnepruuk on pehmelt öeldes mahlakas. Ernsti tegelase ülesastumist jäi väheks, oleks rohkem tahtnud.

Freud jällegi minu jaoks ülihuvitav polnud. Oli selline ootuspärane vanahärra, kes ütles palju kulunud lauseid. 

Suur teema oli inimese isiklik draama versus ümbritseva maailma draama. Franz mõtleb tüdruku peale ja kirjutab unenägusid üles, samal ajal kui (tema ümber) Austrias toimub Anschluss. Freudiga räägib ka, et mis on minu draama maailma draama kõrval. Aga Freud küsib vastu, et mis on maailma draama sinu draamaga võrreldes. 

Teistpidi öeldes on romaan ühest ajalooperioodist ühe inimese elu kaudu. Meeldis, et kirjutaja ei muutunud dramaatiliseks, kuigi ainest selleks oleks selgelt olnud.

Linna meeleolud olid mu meelest kohe väga hästi tabatud. Kes Viinis käinud, saab ilmselt mõnegi pildi silme ette manada ja vast tunde ka.

Tubakapood ise on tegelikult ka väga viinilik asi. Tänapäevalgi. Kuigi võib-olla pole enam eriti päris tubakapoode, on vähemalt sigaretiautomaadid jätkuvalt tänavatel. Suitsu peab kogu aeg kätte saama, sest viinlased hirmsasti armastavad suitsetada. Vanakooli tubakapoed muidugi müüsid lisaks tubakatoodetele ka ajalehti, see oli ehk tähtsamgi.

Stiil oli mõne koha peal lahedalt humoorikas, samas niuke ajatu. Raamat võiks olla ka sada aastat tagasi kirjutatud.

Tõlge (Piret Pääsuke) ka meeldis.




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...