Otse põhisisu juurde

Robert Seethaler "Tubakapoodnik"

Selles raamatus oli hea mahlane esimene lause, mis päris palju ära ütles: 

Ehk siis aasta on 1937, peategelane on Franz Huchel (vist 17-aastane oli) ja tema elus toimub muutus. Ta kolib nimelt kodukülast Viini ja asub tööle ema vana tuttava tubakapoes. Linnas ja poes näeb ja õpib Franz tundma paljut - tubakapoodnik Ernsti, poes käivad inimesi (nende hulgas kuulus doktor Freud), linna, armastust (võib vaielda, kuivõrd see tundmaõppimine on). 

Franz ja tubakapoodnik Ernst mõjuvad natuke nagu Daniel ja Fermin Zafoni "Tuule varjust" ja selle järgedest. Pood, noormees ja märkimisväärse minevikuga vanem mees, kelle kõnepruuk on pehmelt öeldes mahlakas. Ernsti tegelase ülesastumist jäi väheks, oleks rohkem tahtnud.

Freud jällegi minu jaoks ülihuvitav polnud. Oli selline ootuspärane vanahärra, kes ütles palju kulunud lauseid. 

Suur teema oli inimese isiklik draama versus ümbritseva maailma draama. Franz mõtleb tüdruku peale ja kirjutab unenägusid üles, samal ajal kui (tema ümber) Austrias toimub Anschluss. Freudiga räägib ka, et mis on minu draama maailma draama kõrval. Aga Freud küsib vastu, et mis on maailma draama sinu draamaga võrreldes. 

Teistpidi öeldes on romaan ühest ajalooperioodist ühe inimese elu kaudu. Meeldis, et kirjutaja ei muutunud dramaatiliseks, kuigi ainest selleks oleks selgelt olnud.

Linna meeleolud olid mu meelest kohe väga hästi tabatud. Kes Viinis käinud, saab ilmselt mõnegi pildi silme ette manada ja vast tunde ka.

Tubakapood ise on tegelikult ka väga viinilik asi. Tänapäevalgi. Kuigi võib-olla pole enam eriti päris tubakapoode, on vähemalt sigaretiautomaadid jätkuvalt tänavatel. Suitsu peab kogu aeg kätte saama, sest viinlased hirmsasti armastavad suitsetada. Vanakooli tubakapoed muidugi müüsid lisaks tubakatoodetele ka ajalehti, see oli ehk tähtsamgi.

Stiil oli mõne koha peal lahedalt humoorikas, samas niuke ajatu. Raamat võiks olla ka sada aastat tagasi kirjutatud.

Tõlge (Piret Pääsuke) ka meeldis.




Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...