Selles raamatus oli hea mahlane esimene lause, mis päris palju ära ütles:
Ehk siis aasta on 1937, peategelane on Franz Huchel (vist 17-aastane oli) ja tema elus toimub muutus. Ta kolib nimelt kodukülast Viini ja asub tööle ema vana tuttava tubakapoes. Linnas ja poes näeb ja õpib Franz tundma paljut - tubakapoodnik Ernsti, poes käivad inimesi (nende hulgas kuulus doktor Freud), linna, armastust (võib vaielda, kuivõrd see tundmaõppimine on).
Franz ja tubakapoodnik Ernst mõjuvad natuke nagu Daniel ja Fermin Zafoni "Tuule varjust" ja selle järgedest. Pood, noormees ja märkimisväärse minevikuga vanem mees, kelle kõnepruuk on pehmelt öeldes mahlakas. Ernsti tegelase ülesastumist jäi väheks, oleks rohkem tahtnud.
Freud jällegi minu jaoks ülihuvitav polnud. Oli selline ootuspärane vanahärra, kes ütles palju kulunud lauseid.
Suur teema oli inimese isiklik draama versus ümbritseva maailma draama. Franz mõtleb tüdruku peale ja kirjutab unenägusid üles, samal ajal kui (tema ümber) Austrias toimub Anschluss. Freudiga räägib ka, et mis on minu draama maailma draama kõrval. Aga Freud küsib vastu, et mis on maailma draama sinu draamaga võrreldes.
Teistpidi öeldes on romaan ühest ajalooperioodist ühe inimese elu kaudu. Meeldis, et kirjutaja ei muutunud dramaatiliseks, kuigi ainest selleks oleks selgelt olnud.
Linna meeleolud olid mu meelest kohe väga hästi tabatud. Kes Viinis käinud, saab ilmselt mõnegi pildi silme ette manada ja vast tunde ka.
Tubakapood ise on tegelikult ka väga viinilik asi. Tänapäevalgi. Kuigi võib-olla pole enam eriti päris tubakapoode, on vähemalt sigaretiautomaadid jätkuvalt tänavatel. Suitsu peab kogu aeg kätte saama, sest viinlased hirmsasti armastavad suitsetada. Vanakooli tubakapoed muidugi müüsid lisaks tubakatoodetele ka ajalehti, see oli ehk tähtsamgi.
Stiil oli mõne koha peal lahedalt humoorikas, samas niuke ajatu. Raamat võiks olla ka sada aastat tagasi kirjutatud.
Tõlge (Piret Pääsuke) ka meeldis.
Kommentaarid
Postita kommentaar