Otse põhisisu juurde

Robert Seethaler "Tubakapoodnik"

Selles raamatus oli hea mahlane esimene lause, mis päris palju ära ütles: 

Ehk siis aasta on 1937, peategelane on Franz Huchel (vist 17-aastane oli) ja tema elus toimub muutus. Ta kolib nimelt kodukülast Viini ja asub tööle ema vana tuttava tubakapoes. Linnas ja poes näeb ja õpib Franz tundma paljut - tubakapoodnik Ernsti, poes käivad inimesi (nende hulgas kuulus doktor Freud), linna, armastust (võib vaielda, kuivõrd see tundmaõppimine on). 

Franz ja tubakapoodnik Ernst mõjuvad natuke nagu Daniel ja Fermin Zafoni "Tuule varjust" ja selle järgedest. Pood, noormees ja märkimisväärse minevikuga vanem mees, kelle kõnepruuk on pehmelt öeldes mahlakas. Ernsti tegelase ülesastumist jäi väheks, oleks rohkem tahtnud.

Freud jällegi minu jaoks ülihuvitav polnud. Oli selline ootuspärane vanahärra, kes ütles palju kulunud lauseid. 

Suur teema oli inimese isiklik draama versus ümbritseva maailma draama. Franz mõtleb tüdruku peale ja kirjutab unenägusid üles, samal ajal kui (tema ümber) Austrias toimub Anschluss. Freudiga räägib ka, et mis on minu draama maailma draama kõrval. Aga Freud küsib vastu, et mis on maailma draama sinu draamaga võrreldes. 

Teistpidi öeldes on romaan ühest ajalooperioodist ühe inimese elu kaudu. Meeldis, et kirjutaja ei muutunud dramaatiliseks, kuigi ainest selleks oleks selgelt olnud.

Linna meeleolud olid mu meelest kohe väga hästi tabatud. Kes Viinis käinud, saab ilmselt mõnegi pildi silme ette manada ja vast tunde ka.

Tubakapood ise on tegelikult ka väga viinilik asi. Tänapäevalgi. Kuigi võib-olla pole enam eriti päris tubakapoode, on vähemalt sigaretiautomaadid jätkuvalt tänavatel. Suitsu peab kogu aeg kätte saama, sest viinlased hirmsasti armastavad suitsetada. Vanakooli tubakapoed muidugi müüsid lisaks tubakatoodetele ka ajalehti, see oli ehk tähtsamgi.

Stiil oli mõne koha peal lahedalt humoorikas, samas niuke ajatu. Raamat võiks olla ka sada aastat tagasi kirjutatud.

Tõlge (Piret Pääsuke) ka meeldis.




Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...