Otse põhisisu juurde

Astrid Lindgren "Madicken"

Mul tuli jälle rootsi keele hoog peale. Olen 10+ aastat vahelduva eduga õppinud, aga no ikka väga vahelduvaga, ses mõttes, et on aastaid, kus pole üldse tegelenud. Igal juhul võtsin oma hoos siis jälle ühe Lindgreni raamatu rootsi keeles ette, sest kunagisest "Pipi Pikksuka" lugemisest oli meeles, et polnud üliraske. Ütleme, et läkski peaaegu täitsa ludinal. 

"Madlikese" raamat räägib 7-aastasest Madlikesest, kelle perekond elab Jaanikingul. 

Esimene lause läheb konkreetselt asja juurde ja ütleb ära, et suures punases majas jõe ääres elab Madlike.

Jäin mõtlema, kas üldse "Madlikest" eesti keeles olen lugenud. Ühest küljest tulid nagu mingid lood tuttavad, teisalt ei mäleta lugemist.

Kui ka olin väiksena lugenud, siis tollal ei pannud kindlasti tähele, et siin sõda mainitakse. Tegevus toimub mingi sõja ajal. Pakun, et I maailmasõja ajal, kui Lindgren vähegi oma lapsepõlveajast kirjutab. Ütleb umbes nii, et kõik oli nii vaikne ja rahulik, et poleks arvanudki, et kusagil maailmas võib sõda käia. 

Teine asi, mida kindlasti väiksena eriti ei teadvustanud, on päris rohke Piibli temaatika kasutamine. See vist on pigem üldine asi Lindgreni loomingu puhul. 

On kohti, mis tänapäeval enam korrektsuse sõela ei läbiks. (See on ka vist Lindgreni puhul üldine).  Aga ärme palun hakka ümber kirjutama. Selgitame vajadusel.

Ühtlasi ma ei teadnud, et Madlikesel on päriselu prototüüp. Oli üks Lindgreni lapsepõlvesõber Anne-Marie. 

Panen ühe ilusa kevade kirjelduse siia:

Nu är det kväll över Junibacken, nu sover det röda huset vid ån. Nyss gick solen ner, redan skymmer det mellar björkarna, blåaste skymning, för det är ju vår. Det är nu narcisserna lyser allra vitast och doftar mest, nu står björkarna allra vänast i sina gröna lätta slöjor under vårhimlen, som är så kylig och klar. Och nu är det tyst. Nyss var luften full av fågelsång, men nu sover alla små fåglar i sina holkar och bon. 

Eesti keeles Vladimir Beekmani tõlkes: 

"Nüüd laiub Jaanikingu kohal õhtu, nüüd magab punane maja jõe kaldal. Päike läks äsja looja, kaskede vahel valitseb juba videvik, see on kõige sinisem hämarus, sest on kevad. Just nüüd valendavad nartsisissid kõige heledamalt ja lõhnavad kõige tugevamalt, nüüd seisavad kased oma õhulistes haljastes loorides kõige malbema kevadtaeva all, mis on nii karge ja selge. Ning nüüd valitseb vaikus. Alles äsja oli õhk täis linnulaulu, praegu magavad kõik värvud juba oma puuõõntes või pesades."



Korralik madal klišeeskoor


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »