Astrid Lindgren "Madicken"

Mul tuli jälle rootsi keele hoog peale. Olen 10+ aastat vahelduva eduga õppinud, aga no ikka väga vahelduvaga, ses mõttes, et on aastaid, kus pole üldse tegelenud. Igal juhul võtsin oma hoos siis jälle ühe Lindgreni raamatu rootsi keeles ette, sest kunagisest "Pipi Pikksuka" lugemisest oli meeles, et polnud üliraske. Ütleme, et läkski peaaegu täitsa ludinal. 

"Madlikese" raamat räägib 7-aastasest Madlikesest, kelle perekond elab Jaanikingul. 

Esimene lause läheb konkreetselt asja juurde ja ütleb ära, et suures punases majas jõe ääres elab Madlike.

Jäin mõtlema, kas üldse "Madlikest" eesti keeles olen lugenud. Ühest küljest tulid nagu mingid lood tuttavad, teisalt ei mäleta lugemist.

Kui ka olin väiksena lugenud, siis tollal ei pannud kindlasti tähele, et siin sõda mainitakse. Tegevus toimub mingi sõja ajal. Pakun, et I maailmasõja ajal, kui Lindgren vähegi oma lapsepõlveajast kirjutab. Ütleb umbes nii, et kõik oli nii vaikne ja rahulik, et poleks arvanudki, et kusagil maailmas võib sõda käia. 

Teine asi, mida kindlasti väiksena eriti ei teadvustanud, on päris rohke Piibli temaatika kasutamine. See vist on pigem üldine asi Lindgreni loomingu puhul. 

On kohti, mis tänapäeval enam korrektsuse sõela ei läbiks. (See on ka vist Lindgreni puhul üldine).  Aga ärme palun hakka ümber kirjutama. Selgitame vajadusel.

Ühtlasi ma ei teadnud, et Madlikesel on päriselu prototüüp. Oli üks Lindgreni lapsepõlvesõber Anne-Marie. 

Panen ühe ilusa kevade kirjelduse siia:

Nu är det kväll över Junibacken, nu sover det röda huset vid ån. Nyss gick solen ner, redan skymmer det mellar björkarna, blåaste skymning, för det är ju vår. Det är nu narcisserna lyser allra vitast och doftar mest, nu står björkarna allra vänast i sina gröna lätta slöjor under vårhimlen, som är så kylig och klar. Och nu är det tyst. Nyss var luften full av fågelsång, men nu sover alla små fåglar i sina holkar och bon. 

Eesti keeles Vladimir Beekmani tõlkes: 

"Nüüd laiub Jaanikingu kohal õhtu, nüüd magab punane maja jõe kaldal. Päike läks äsja looja, kaskede vahel valitseb juba videvik, see on kõige sinisem hämarus, sest on kevad. Just nüüd valendavad nartsisissid kõige heledamalt ja lõhnavad kõige tugevamalt, nüüd seisavad kased oma õhulistes haljastes loorides kõige malbema kevadtaeva all, mis on nii karge ja selge. Ning nüüd valitseb vaikus. Alles äsja oli õhk täis linnulaulu, praegu magavad kõik värvud juba oma puuõõntes või pesades."

Korralik madal klišeeskoor