Otse põhisisu juurde

Astrid Lindgren "Madicken"

Mul tuli jälle rootsi keele hoog peale. Olen 10+ aastat vahelduva eduga õppinud, aga no ikka väga vahelduvaga, ses mõttes, et on aastaid, kus pole üldse tegelenud. Igal juhul võtsin oma hoos siis jälle ühe Lindgreni raamatu rootsi keeles ette, sest kunagisest "Pipi Pikksuka" lugemisest oli meeles, et polnud üliraske. Ütleme, et läkski peaaegu täitsa ludinal. 

"Madlikese" raamat räägib 7-aastasest Madlikesest, kelle perekond elab Jaanikingul. 

Esimene lause läheb konkreetselt asja juurde ja ütleb ära, et suures punases majas jõe ääres elab Madlike.

Jäin mõtlema, kas üldse "Madlikest" eesti keeles olen lugenud. Ühest küljest tulid nagu mingid lood tuttavad, teisalt ei mäleta lugemist.

Kui ka olin väiksena lugenud, siis tollal ei pannud kindlasti tähele, et siin sõda mainitakse. Tegevus toimub mingi sõja ajal. Pakun, et I maailmasõja ajal, kui Lindgren vähegi oma lapsepõlveajast kirjutab. Ütleb umbes nii, et kõik oli nii vaikne ja rahulik, et poleks arvanudki, et kusagil maailmas võib sõda käia. 

Teine asi, mida kindlasti väiksena eriti ei teadvustanud, on päris rohke Piibli temaatika kasutamine. See vist on pigem üldine asi Lindgreni loomingu puhul. 

On kohti, mis tänapäeval enam korrektsuse sõela ei läbiks. (See on ka vist Lindgreni puhul üldine).  Aga ärme palun hakka ümber kirjutama. Selgitame vajadusel.

Ühtlasi ma ei teadnud, et Madlikesel on päriselu prototüüp. Oli üks Lindgreni lapsepõlvesõber Anne-Marie. 

Panen ühe ilusa kevade kirjelduse siia:

Nu är det kväll över Junibacken, nu sover det röda huset vid ån. Nyss gick solen ner, redan skymmer det mellar björkarna, blåaste skymning, för det är ju vår. Det är nu narcisserna lyser allra vitast och doftar mest, nu står björkarna allra vänast i sina gröna lätta slöjor under vårhimlen, som är så kylig och klar. Och nu är det tyst. Nyss var luften full av fågelsång, men nu sover alla små fåglar i sina holkar och bon. 

Eesti keeles Vladimir Beekmani tõlkes: 

"Nüüd laiub Jaanikingu kohal õhtu, nüüd magab punane maja jõe kaldal. Päike läks äsja looja, kaskede vahel valitseb juba videvik, see on kõige sinisem hämarus, sest on kevad. Just nüüd valendavad nartsisissid kõige heledamalt ja lõhnavad kõige tugevamalt, nüüd seisavad kased oma õhulistes haljastes loorides kõige malbema kevadtaeva all, mis on nii karge ja selge. Ning nüüd valitseb vaikus. Alles äsja oli õhk täis linnulaulu, praegu magavad kõik värvud juba oma puuõõntes või pesades."



Korralik madal klišeeskoor


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...