Otse põhisisu juurde

Astrid Lindgren "Madicken"

Mul tuli jälle rootsi keele hoog peale. Olen 10+ aastat vahelduva eduga õppinud, aga no ikka väga vahelduvaga, ses mõttes, et on aastaid, kus pole üldse tegelenud. Igal juhul võtsin oma hoos siis jälle ühe Lindgreni raamatu rootsi keeles ette, sest kunagisest "Pipi Pikksuka" lugemisest oli meeles, et polnud üliraske. Ütleme, et läkski peaaegu täitsa ludinal. 

"Madlikese" raamat räägib 7-aastasest Madlikesest, kelle perekond elab Jaanikingul. 

Esimene lause läheb konkreetselt asja juurde ja ütleb ära, et suures punases majas jõe ääres elab Madlike.

Jäin mõtlema, kas üldse "Madlikest" eesti keeles olen lugenud. Ühest küljest tulid nagu mingid lood tuttavad, teisalt ei mäleta lugemist.

Kui ka olin väiksena lugenud, siis tollal ei pannud kindlasti tähele, et siin sõda mainitakse. Tegevus toimub mingi sõja ajal. Pakun, et I maailmasõja ajal, kui Lindgren vähegi oma lapsepõlveajast kirjutab. Ütleb umbes nii, et kõik oli nii vaikne ja rahulik, et poleks arvanudki, et kusagil maailmas võib sõda käia. 

Teine asi, mida kindlasti väiksena eriti ei teadvustanud, on päris rohke Piibli temaatika kasutamine. See vist on pigem üldine asi Lindgreni loomingu puhul. 

On kohti, mis tänapäeval enam korrektsuse sõela ei läbiks. (See on ka vist Lindgreni puhul üldine).  Aga ärme palun hakka ümber kirjutama. Selgitame vajadusel.

Ühtlasi ma ei teadnud, et Madlikesel on päriselu prototüüp. Oli üks Lindgreni lapsepõlvesõber Anne-Marie. 

Panen ühe ilusa kevade kirjelduse siia:

Nu är det kväll över Junibacken, nu sover det röda huset vid ån. Nyss gick solen ner, redan skymmer det mellar björkarna, blåaste skymning, för det är ju vår. Det är nu narcisserna lyser allra vitast och doftar mest, nu står björkarna allra vänast i sina gröna lätta slöjor under vårhimlen, som är så kylig och klar. Och nu är det tyst. Nyss var luften full av fågelsång, men nu sover alla små fåglar i sina holkar och bon. 

Eesti keeles Vladimir Beekmani tõlkes: 

"Nüüd laiub Jaanikingu kohal õhtu, nüüd magab punane maja jõe kaldal. Päike läks äsja looja, kaskede vahel valitseb juba videvik, see on kõige sinisem hämarus, sest on kevad. Just nüüd valendavad nartsisissid kõige heledamalt ja lõhnavad kõige tugevamalt, nüüd seisavad kased oma õhulistes haljastes loorides kõige malbema kevadtaeva all, mis on nii karge ja selge. Ning nüüd valitseb vaikus. Alles äsja oli õhk täis linnulaulu, praegu magavad kõik värvud juba oma puuõõntes või pesades."



Korralik madal klišeeskoor


Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...