Otse põhisisu juurde

...

Ma olen sassis. Vahel on kasulikum asju mitte teada. Minu jaoks võrdub teadmine peaaegu alati mõtlemisega.Mõtlemine võrdub...millega iganes. Antud juhul isegi mitte ülemõtlemisega nagu tavaliselt, vaid pigem põnevmõtlemisega. Põnevmõtlemine on üks säärane mõtlemise liik, mida mina üsna tihti harrastan. See on suures osas ettekujutusest koosnev, kuid seda parem ehk? Mis rahulikuks jäämisesse puutub, siis muidugi halvem. Aga kellele rahulikkust vaja ongi? Eriti veel reede öösel. Nüüd ma saan aru, kust see tuleb.Enne sõin šokolaadi. Kõik on nii vahelduv. Meeleolu.Kõik sõltub sellest, mida kuulda ja kuulata. Klubipede või emoemme? Future's made of virtual insanity....Ei tea, mis edasi saab mitte keegi, ei talu teada, mis aimatav on, ei palugi kedagi, hea teada seegi jalul vaid püsida talutav on....Future's made of virtual insanity...I could be the one. Kevad. Emajõgi.Päikeseloojang.Pleier ja mina.Imepärane tunne sellest, kes kõik ma võin olla. Nii ei tohi.Minu kevad hakkas jälle. Natuke kardan.Loodetavasti läheb kõik hästi. Enda pärast ei karda, ei oskagi. Teiste pärast. Võtku igaüks seda kuidas tahab, mina tean, mida ma mõtlen. See on konkreetne. Kuigi võib olla halb, võib olla ka huvitav. Kõrvalt näha on alati huvitav. Ehk on siiski kõik nii nagu mulle ei paista. Peab olema.Ka selle kohta on märke. Keegi ei ole õnnetu. Ka mina mitte. Keegi ei saa aru. Nii ma tahangi. Saladuslikkus. On mul mingi planeet Skorpionis või? Laura? Kust selline kujutlusvõime? Kujutlusvõime teeb rõõmsaks. Kellelgi läheb hästi. Neid on rohkem kui üks. Rohkem kui kaks-kolm ilmselt ka. Kellele mina keskendun, pole oluline. "Ulysses" James Joyce. Lugesin katkendit. Keeruline. Sellepärast ma seda kõike teengi. Mõte on olemas. Õhukese joonega. Sirbikujuline.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...
Postita kommentaar
Loe edasi »