Otse põhisisu juurde

...

Ma olen sassis. Vahel on kasulikum asju mitte teada. Minu jaoks võrdub teadmine peaaegu alati mõtlemisega.Mõtlemine võrdub...millega iganes. Antud juhul isegi mitte ülemõtlemisega nagu tavaliselt, vaid pigem põnevmõtlemisega. Põnevmõtlemine on üks säärane mõtlemise liik, mida mina üsna tihti harrastan. See on suures osas ettekujutusest koosnev, kuid seda parem ehk? Mis rahulikuks jäämisesse puutub, siis muidugi halvem. Aga kellele rahulikkust vaja ongi? Eriti veel reede öösel. Nüüd ma saan aru, kust see tuleb.Enne sõin šokolaadi. Kõik on nii vahelduv. Meeleolu.Kõik sõltub sellest, mida kuulda ja kuulata. Klubipede või emoemme? Future's made of virtual insanity....Ei tea, mis edasi saab mitte keegi, ei talu teada, mis aimatav on, ei palugi kedagi, hea teada seegi jalul vaid püsida talutav on....Future's made of virtual insanity...I could be the one. Kevad. Emajõgi.Päikeseloojang.Pleier ja mina.Imepärane tunne sellest, kes kõik ma võin olla. Nii ei tohi.Minu kevad hakkas jälle. Natuke kardan.Loodetavasti läheb kõik hästi. Enda pärast ei karda, ei oskagi. Teiste pärast. Võtku igaüks seda kuidas tahab, mina tean, mida ma mõtlen. See on konkreetne. Kuigi võib olla halb, võib olla ka huvitav. Kõrvalt näha on alati huvitav. Ehk on siiski kõik nii nagu mulle ei paista. Peab olema.Ka selle kohta on märke. Keegi ei ole õnnetu. Ka mina mitte. Keegi ei saa aru. Nii ma tahangi. Saladuslikkus. On mul mingi planeet Skorpionis või? Laura? Kust selline kujutlusvõime? Kujutlusvõime teeb rõõmsaks. Kellelgi läheb hästi. Neid on rohkem kui üks. Rohkem kui kaks-kolm ilmselt ka. Kellele mina keskendun, pole oluline. "Ulysses" James Joyce. Lugesin katkendit. Keeruline. Sellepärast ma seda kõike teengi. Mõte on olemas. Õhukese joonega. Sirbikujuline.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...
Postita kommentaar
Loe edasi »