Otse põhisisu juurde

Keel


  • Eesti keel on geniaalne. Mulle meeldib see lugu tüüpidest, kes kunagi olla kokku saanud ja mõelnud, et teeks ühe täiesti võimatu keele´
  • Soome keel kõlab kohutavalt kui teda lauludes kuulata. Kui seda räägivad keskealised soome naised, siis mulle meeldib. Väga kodune.
  • Rootsi keel kõlab jälle lauludes nii vahvasti! Ja rääkides on nii mõnusalt jõnksuline, et ei saagi olla igav. Minu meelest selle keele kõla kuidagi peegeldab rootslaste edukust. Gummiben. Vot.
  • Vene keel on väga eritahuline. Osside karjumine kõlab koleda ja venivana. Aga mulle meeldib vene keele kõla, kui ma teda räägin.Nii vähe, kui ma teda räägin.
  • Itaalia keel ei meeldi. Kõlab liiga laulvalt. Mina olen konservatiiv.Rääkimine on rääkimine ja laul on laul. Selles mõttes muidugi sobiv, et muusikaterminid itaalia keeles on. Nii et, Mailit, ära seda ritenutot unusta.
  • Prantsuse keelt oleks vahva rääkida. Aga kuna selleks on hirmsasti hästi painduvat keelt vaja, siis ma ei julge. Lauludes see keel mu meelest ei kõla, kõnes küll.
  • Saksa keel on minu kõige lemmikum- väga kandilise ja kindla kujuga. Tugevad häälikud nagu ch tekitavad kerget värinat. Raibe on nii raske ainult
  • Hollandi keel on üks kummalisemaid, mida ma kuulnud olen. Mitte väga tähelepanelikult kuulates kõlab nagu inglise keel, kuulama hakates pigem nagu saksa keel. Sisaldab ühte kohutavat tähte G, mida mittehollandlasel välja öelda on natuke enam kui natuke raske. Kõlaliselt midagi h ja r-i vahepealset nagu mulle tundub. Aga õppimiseks olevat hollandi keel mitte kõige raskem, mis grammatikasse puutub see tähendab.
  • Poola keel on liiga lõbus,et olla tõsi. Sellest lõbusam on lugeda ainult
  • Ungari keelt: szsthhsxźrs...või midagi sellist.
  • Ladina keel on hirmus vahva. Mulle intelligentide värgid meeldivad. Legend räägib, et üks minu õppejõud olevat ülikooli ajal oma sõpradega ladina keeles rääkinud.
  • Türgi keeles tean ka mõningaid sõnu. See on huvitav keel, kuna õppides ei saa väga toetuda mõnele varem õpitud keelele. Kui just pole õppinud mõnda sellist keelt muidugi. Aga "tee" on türgi keeles "tšai" nagu vene keeleski.
  • Hispaania keel on mõnusalt romantiline ja traagiline nagu seebikale kohane. Nunca, nunca, nunca!!!
  • Portugali keel kõlab ausalt öelda nagu pudikeel kergelt. Tšatšimatši
  • Norra keel on rootsi keele natuke vähemhuvitav variant
  • Taani keel on väidetavalt Euroopa keeltest raskeim. Ja ega ausalt öelda ei saa ööd ega mütsi ühestki sõnast aru, kui kuulma juhtub. Saagu sellest negatiivne lõpp.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »