Otse põhisisu juurde

Keel


  • Eesti keel on geniaalne. Mulle meeldib see lugu tüüpidest, kes kunagi olla kokku saanud ja mõelnud, et teeks ühe täiesti võimatu keele´
  • Soome keel kõlab kohutavalt kui teda lauludes kuulata. Kui seda räägivad keskealised soome naised, siis mulle meeldib. Väga kodune.
  • Rootsi keel kõlab jälle lauludes nii vahvasti! Ja rääkides on nii mõnusalt jõnksuline, et ei saagi olla igav. Minu meelest selle keele kõla kuidagi peegeldab rootslaste edukust. Gummiben. Vot.
  • Vene keel on väga eritahuline. Osside karjumine kõlab koleda ja venivana. Aga mulle meeldib vene keele kõla, kui ma teda räägin.Nii vähe, kui ma teda räägin.
  • Itaalia keel ei meeldi. Kõlab liiga laulvalt. Mina olen konservatiiv.Rääkimine on rääkimine ja laul on laul. Selles mõttes muidugi sobiv, et muusikaterminid itaalia keeles on. Nii et, Mailit, ära seda ritenutot unusta.
  • Prantsuse keelt oleks vahva rääkida. Aga kuna selleks on hirmsasti hästi painduvat keelt vaja, siis ma ei julge. Lauludes see keel mu meelest ei kõla, kõnes küll.
  • Saksa keel on minu kõige lemmikum- väga kandilise ja kindla kujuga. Tugevad häälikud nagu ch tekitavad kerget värinat. Raibe on nii raske ainult
  • Hollandi keel on üks kummalisemaid, mida ma kuulnud olen. Mitte väga tähelepanelikult kuulates kõlab nagu inglise keel, kuulama hakates pigem nagu saksa keel. Sisaldab ühte kohutavat tähte G, mida mittehollandlasel välja öelda on natuke enam kui natuke raske. Kõlaliselt midagi h ja r-i vahepealset nagu mulle tundub. Aga õppimiseks olevat hollandi keel mitte kõige raskem, mis grammatikasse puutub see tähendab.
  • Poola keel on liiga lõbus,et olla tõsi. Sellest lõbusam on lugeda ainult
  • Ungari keelt: szsthhsxźrs...või midagi sellist.
  • Ladina keel on hirmus vahva. Mulle intelligentide värgid meeldivad. Legend räägib, et üks minu õppejõud olevat ülikooli ajal oma sõpradega ladina keeles rääkinud.
  • Türgi keeles tean ka mõningaid sõnu. See on huvitav keel, kuna õppides ei saa väga toetuda mõnele varem õpitud keelele. Kui just pole õppinud mõnda sellist keelt muidugi. Aga "tee" on türgi keeles "tšai" nagu vene keeleski.
  • Hispaania keel on mõnusalt romantiline ja traagiline nagu seebikale kohane. Nunca, nunca, nunca!!!
  • Portugali keel kõlab ausalt öelda nagu pudikeel kergelt. Tšatšimatši
  • Norra keel on rootsi keele natuke vähemhuvitav variant
  • Taani keel on väidetavalt Euroopa keeltest raskeim. Ja ega ausalt öelda ei saa ööd ega mütsi ühestki sõnast aru, kui kuulma juhtub. Saagu sellest negatiivne lõpp.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...
Postita kommentaar
Loe edasi »