Otse põhisisu juurde

Keel


  • Eesti keel on geniaalne. Mulle meeldib see lugu tüüpidest, kes kunagi olla kokku saanud ja mõelnud, et teeks ühe täiesti võimatu keele´
  • Soome keel kõlab kohutavalt kui teda lauludes kuulata. Kui seda räägivad keskealised soome naised, siis mulle meeldib. Väga kodune.
  • Rootsi keel kõlab jälle lauludes nii vahvasti! Ja rääkides on nii mõnusalt jõnksuline, et ei saagi olla igav. Minu meelest selle keele kõla kuidagi peegeldab rootslaste edukust. Gummiben. Vot.
  • Vene keel on väga eritahuline. Osside karjumine kõlab koleda ja venivana. Aga mulle meeldib vene keele kõla, kui ma teda räägin.Nii vähe, kui ma teda räägin.
  • Itaalia keel ei meeldi. Kõlab liiga laulvalt. Mina olen konservatiiv.Rääkimine on rääkimine ja laul on laul. Selles mõttes muidugi sobiv, et muusikaterminid itaalia keeles on. Nii et, Mailit, ära seda ritenutot unusta.
  • Prantsuse keelt oleks vahva rääkida. Aga kuna selleks on hirmsasti hästi painduvat keelt vaja, siis ma ei julge. Lauludes see keel mu meelest ei kõla, kõnes küll.
  • Saksa keel on minu kõige lemmikum- väga kandilise ja kindla kujuga. Tugevad häälikud nagu ch tekitavad kerget värinat. Raibe on nii raske ainult
  • Hollandi keel on üks kummalisemaid, mida ma kuulnud olen. Mitte väga tähelepanelikult kuulates kõlab nagu inglise keel, kuulama hakates pigem nagu saksa keel. Sisaldab ühte kohutavat tähte G, mida mittehollandlasel välja öelda on natuke enam kui natuke raske. Kõlaliselt midagi h ja r-i vahepealset nagu mulle tundub. Aga õppimiseks olevat hollandi keel mitte kõige raskem, mis grammatikasse puutub see tähendab.
  • Poola keel on liiga lõbus,et olla tõsi. Sellest lõbusam on lugeda ainult
  • Ungari keelt: szsthhsxźrs...või midagi sellist.
  • Ladina keel on hirmus vahva. Mulle intelligentide värgid meeldivad. Legend räägib, et üks minu õppejõud olevat ülikooli ajal oma sõpradega ladina keeles rääkinud.
  • Türgi keeles tean ka mõningaid sõnu. See on huvitav keel, kuna õppides ei saa väga toetuda mõnele varem õpitud keelele. Kui just pole õppinud mõnda sellist keelt muidugi. Aga "tee" on türgi keeles "tšai" nagu vene keeleski.
  • Hispaania keel on mõnusalt romantiline ja traagiline nagu seebikale kohane. Nunca, nunca, nunca!!!
  • Portugali keel kõlab ausalt öelda nagu pudikeel kergelt. Tšatšimatši
  • Norra keel on rootsi keele natuke vähemhuvitav variant
  • Taani keel on väidetavalt Euroopa keeltest raskeim. Ja ega ausalt öelda ei saa ööd ega mütsi ühestki sõnast aru, kui kuulma juhtub. Saagu sellest negatiivne lõpp.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »