Otse põhisisu juurde

Keel


  • Eesti keel on geniaalne. Mulle meeldib see lugu tüüpidest, kes kunagi olla kokku saanud ja mõelnud, et teeks ühe täiesti võimatu keele´
  • Soome keel kõlab kohutavalt kui teda lauludes kuulata. Kui seda räägivad keskealised soome naised, siis mulle meeldib. Väga kodune.
  • Rootsi keel kõlab jälle lauludes nii vahvasti! Ja rääkides on nii mõnusalt jõnksuline, et ei saagi olla igav. Minu meelest selle keele kõla kuidagi peegeldab rootslaste edukust. Gummiben. Vot.
  • Vene keel on väga eritahuline. Osside karjumine kõlab koleda ja venivana. Aga mulle meeldib vene keele kõla, kui ma teda räägin.Nii vähe, kui ma teda räägin.
  • Itaalia keel ei meeldi. Kõlab liiga laulvalt. Mina olen konservatiiv.Rääkimine on rääkimine ja laul on laul. Selles mõttes muidugi sobiv, et muusikaterminid itaalia keeles on. Nii et, Mailit, ära seda ritenutot unusta.
  • Prantsuse keelt oleks vahva rääkida. Aga kuna selleks on hirmsasti hästi painduvat keelt vaja, siis ma ei julge. Lauludes see keel mu meelest ei kõla, kõnes küll.
  • Saksa keel on minu kõige lemmikum- väga kandilise ja kindla kujuga. Tugevad häälikud nagu ch tekitavad kerget värinat. Raibe on nii raske ainult
  • Hollandi keel on üks kummalisemaid, mida ma kuulnud olen. Mitte väga tähelepanelikult kuulates kõlab nagu inglise keel, kuulama hakates pigem nagu saksa keel. Sisaldab ühte kohutavat tähte G, mida mittehollandlasel välja öelda on natuke enam kui natuke raske. Kõlaliselt midagi h ja r-i vahepealset nagu mulle tundub. Aga õppimiseks olevat hollandi keel mitte kõige raskem, mis grammatikasse puutub see tähendab.
  • Poola keel on liiga lõbus,et olla tõsi. Sellest lõbusam on lugeda ainult
  • Ungari keelt: szsthhsxźrs...või midagi sellist.
  • Ladina keel on hirmus vahva. Mulle intelligentide värgid meeldivad. Legend räägib, et üks minu õppejõud olevat ülikooli ajal oma sõpradega ladina keeles rääkinud.
  • Türgi keeles tean ka mõningaid sõnu. See on huvitav keel, kuna õppides ei saa väga toetuda mõnele varem õpitud keelele. Kui just pole õppinud mõnda sellist keelt muidugi. Aga "tee" on türgi keeles "tšai" nagu vene keeleski.
  • Hispaania keel on mõnusalt romantiline ja traagiline nagu seebikale kohane. Nunca, nunca, nunca!!!
  • Portugali keel kõlab ausalt öelda nagu pudikeel kergelt. Tšatšimatši
  • Norra keel on rootsi keele natuke vähemhuvitav variant
  • Taani keel on väidetavalt Euroopa keeltest raskeim. Ja ega ausalt öelda ei saa ööd ega mütsi ühestki sõnast aru, kui kuulma juhtub. Saagu sellest negatiivne lõpp.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...