Vaatan

Laura kuulab Zemfirat ja ajab mulle ka isu peale.Düü-düdüdüdüü-düü-düdüdüdüüü. Aga muidu oli täna üks neid tavalisi päevi, kus millegi tegemise plaan asendub millegi mittetegemisega+minu elu kalleimad mahalõigatud juuksed+üks tavaline kooriproov. Ja sinna vahele nii mõndagi ebatavalist. Kuivõrd kellegi nägemine mõjutab päeva? Mõnedest inimestest ma olen õppinud mööda vaatama.Ilmselt jumal või ma ei tea kes karistab mind, aga ainult korraks süda natuke väriseb ja siis läheb tavaline päev edasi. Ka sel juhul, kui näen inimest mingis tavapäratus situatsioonis või kohas, kus sugugi seda oodanud poleks. Mõningatest teistest ei vaata mööda, see tähendab EI SAA vaadata,sest pilk ei tule õigel ajal lahti. Ja see on see koht, kus hetk kestab kauem kui hetk.Nii umbes kaks hetke näiteks. Ja seda võib olla liiga palju. Ometi on see takistamatu, sest reaktsioonikiirus ei saagi toimida, kui oma tegudest endale aru ei anta. Siiski ma praegu mõtlen, et neid inimesi, kellest ma mööda vaatan, on liiga palju. Põhjus on ju lihtne: ma ei tea, kuidas käituda. Ja see ei ole lihtne küsimus sellest, kas tere öelda või ütlemata jätta. Mõnel juhul muidugi ka seda.

Kardinaalne arvamuse muutus väga lühikese ajaga on võimalik. Väga. See on hirmutav. Mõned muud asjad on ka, millest ma siin varemgi kirjutanud olen, aga need on mingil moel tagaplaanile sattunud praegu.Või parem oleks ehk öelda, et oma kuju muutnud. Rõõm rõõmu pärast. Neid on kaks.

Kuulasin homse Tudengibädi üht osalejat nimega Neli proovi ja üks matus. Tõeliselt meeldejääv lugu.Heh