Njah. See Tallinnas käimine ajas mind nüüd natuke segadusse. Esmalt muidugi lärmakusega. Ikka ÕUDSELT närvi ajab, kui sa üritad inimesega rääkida,aga terve kari autosid aina maurab ja mitte halligi ei kuule. Tartus, toredas linnas, on, näet, ainult üks selline tänav. Lisaks see, et teatavas punktis on kõik majad nii kõrged ja nii üksteise kõrval + üles vaadates on kõik liiniräga täis. Kokkuvõttes tekitab see klaustrofoobiat. See ei ole hea. Pluss ka see, et ühest kohast teise jõudmine võtab LIIGA KAUA aega. Tartus ma elasin ka enam-vähem linnast väljas, aga sealt kesklinna tuli isegi jalgsi vähem kui tunniga. Ja selle kõige pärast läksingi ma kergelt närvi, kui nägin täna mingi maja peal rippumas suurt silti. Tallinn kultuuripealinnaks 2011. Ja siis: Tallinn on Eesti tugevaim trump. WTF? On või? Ei ole. Ei ole. Ma ei vihka seda linna,ma oleksin võimeline seal elama.Ma usun. Aga mul on endagagi piisavalt tegemist ja linnakäraga võistlemine poleks hea. Miks ma räägin nii, nagu oleksin kõike seda alles praegu avastanud? Sellepärast, et ma käin Tallinnas umbes korra aastas. Kui hästi läheb. Muudel juhtudel kord paari aasta jooksul. Pole vajadust. Aga Katariina käigust käisin vaid mööda ja kaugemale ei jõudnudki. Jamps.
Mis vähemvälistesse asjadesse puutub, siis ka nii mõndagi on. Aa, no see, et too tüdruk, kelle bloogi ma loen, on ikka armunud, niimoodi häbelikult ja vihjavalt. Rait. Aga praegu ma ei saa muud mõelda kui ühte asja. Mis minuga toimub? Mis minuga toimub? Tegelikult ma sain aru, mis minuga toimub. Kui inimesele keegi teine inimene väga meeldib, siis võib ka juhtuda, et ta tahab olla selle inimese sarnane. Aga ise ei saa ta mitte aru, et just seda tahab, ja ajab selle sarnanemissoovi segamini millegi muuga. Kuigi kunagi ei või kindel olla, et kõik nii lihtne on. Ma ei tea. Kui ei ole, siis on ikka keeruline. See oleks tagasilangus. Ma olen varem ka nii mõelnud.
  |
Kommentaarid
Postita kommentaar