Otse põhisisu juurde

Tallinn kultuuripealinnaks, Tartu on seda nagunii

Njah. See Tallinnas käimine ajas mind nüüd natuke segadusse. Esmalt muidugi lärmakusega. Ikka ÕUDSELT närvi ajab, kui sa üritad inimesega rääkida,aga terve kari autosid aina maurab ja mitte halligi ei kuule. Tartus, toredas linnas, on, näet, ainult üks selline tänav. Lisaks see, et teatavas punktis on kõik majad nii kõrged ja nii üksteise kõrval + üles vaadates on kõik liiniräga täis. Kokkuvõttes tekitab see klaustrofoobiat. See ei ole hea. Pluss ka see, et ühest kohast teise jõudmine võtab LIIGA KAUA aega. Tartus ma elasin ka enam-vähem linnast väljas, aga sealt kesklinna tuli isegi jalgsi vähem kui tunniga. Ja selle kõige pärast läksingi ma kergelt närvi, kui nägin täna mingi maja peal rippumas suurt silti. Tallinn kultuuripealinnaks 2011. Ja siis: Tallinn on Eesti tugevaim trump. WTF? On või? Ei ole. Ei ole. Ma ei vihka seda linna,ma oleksin võimeline seal elama.Ma usun. Aga mul on endagagi piisavalt tegemist ja linnakäraga võistlemine poleks hea. Miks ma räägin nii, nagu oleksin kõike seda alles praegu avastanud? Sellepärast, et ma käin Tallinnas umbes korra aastas. Kui hästi läheb. Muudel juhtudel kord paari aasta jooksul. Pole vajadust. Aga Katariina käigust käisin vaid mööda ja kaugemale ei jõudnudki. Jamps.

Mis vähemvälistesse asjadesse puutub, siis ka nii mõndagi on. Aa, no see, et too tüdruk, kelle bloogi ma loen, on ikka armunud, niimoodi häbelikult ja vihjavalt. Rait. Aga praegu ma ei saa muud mõelda kui ühte asja. Mis minuga toimub? Mis minuga toimub? Tegelikult ma sain aru, mis minuga toimub. Kui inimesele keegi teine inimene väga meeldib, siis võib ka juhtuda, et ta tahab olla selle inimese sarnane. Aga ise ei saa ta mitte aru, et just seda tahab, ja ajab selle sarnanemissoovi segamini millegi muuga. Kuigi kunagi ei või kindel olla, et kõik nii lihtne on. Ma ei tea. Kui ei ole, siis on ikka keeruline. See oleks tagasilangus. Ma olen varem ka nii mõelnud.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....