Otse põhisisu juurde

Tallinn kultuuripealinnaks, Tartu on seda nagunii

Njah. See Tallinnas käimine ajas mind nüüd natuke segadusse. Esmalt muidugi lärmakusega. Ikka ÕUDSELT närvi ajab, kui sa üritad inimesega rääkida,aga terve kari autosid aina maurab ja mitte halligi ei kuule. Tartus, toredas linnas, on, näet, ainult üks selline tänav. Lisaks see, et teatavas punktis on kõik majad nii kõrged ja nii üksteise kõrval + üles vaadates on kõik liiniräga täis. Kokkuvõttes tekitab see klaustrofoobiat. See ei ole hea. Pluss ka see, et ühest kohast teise jõudmine võtab LIIGA KAUA aega. Tartus ma elasin ka enam-vähem linnast väljas, aga sealt kesklinna tuli isegi jalgsi vähem kui tunniga. Ja selle kõige pärast läksingi ma kergelt närvi, kui nägin täna mingi maja peal rippumas suurt silti. Tallinn kultuuripealinnaks 2011. Ja siis: Tallinn on Eesti tugevaim trump. WTF? On või? Ei ole. Ei ole. Ma ei vihka seda linna,ma oleksin võimeline seal elama.Ma usun. Aga mul on endagagi piisavalt tegemist ja linnakäraga võistlemine poleks hea. Miks ma räägin nii, nagu oleksin kõike seda alles praegu avastanud? Sellepärast, et ma käin Tallinnas umbes korra aastas. Kui hästi läheb. Muudel juhtudel kord paari aasta jooksul. Pole vajadust. Aga Katariina käigust käisin vaid mööda ja kaugemale ei jõudnudki. Jamps.

Mis vähemvälistesse asjadesse puutub, siis ka nii mõndagi on. Aa, no see, et too tüdruk, kelle bloogi ma loen, on ikka armunud, niimoodi häbelikult ja vihjavalt. Rait. Aga praegu ma ei saa muud mõelda kui ühte asja. Mis minuga toimub? Mis minuga toimub? Tegelikult ma sain aru, mis minuga toimub. Kui inimesele keegi teine inimene väga meeldib, siis võib ka juhtuda, et ta tahab olla selle inimese sarnane. Aga ise ei saa ta mitte aru, et just seda tahab, ja ajab selle sarnanemissoovi segamini millegi muuga. Kuigi kunagi ei või kindel olla, et kõik nii lihtne on. Ma ei tea. Kui ei ole, siis on ikka keeruline. See oleks tagasilangus. Ma olen varem ka nii mõelnud.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...