Otse põhisisu juurde

Tallinn kultuuripealinnaks, Tartu on seda nagunii

Njah. See Tallinnas käimine ajas mind nüüd natuke segadusse. Esmalt muidugi lärmakusega. Ikka ÕUDSELT närvi ajab, kui sa üritad inimesega rääkida,aga terve kari autosid aina maurab ja mitte halligi ei kuule. Tartus, toredas linnas, on, näet, ainult üks selline tänav. Lisaks see, et teatavas punktis on kõik majad nii kõrged ja nii üksteise kõrval + üles vaadates on kõik liiniräga täis. Kokkuvõttes tekitab see klaustrofoobiat. See ei ole hea. Pluss ka see, et ühest kohast teise jõudmine võtab LIIGA KAUA aega. Tartus ma elasin ka enam-vähem linnast väljas, aga sealt kesklinna tuli isegi jalgsi vähem kui tunniga. Ja selle kõige pärast läksingi ma kergelt närvi, kui nägin täna mingi maja peal rippumas suurt silti. Tallinn kultuuripealinnaks 2011. Ja siis: Tallinn on Eesti tugevaim trump. WTF? On või? Ei ole. Ei ole. Ma ei vihka seda linna,ma oleksin võimeline seal elama.Ma usun. Aga mul on endagagi piisavalt tegemist ja linnakäraga võistlemine poleks hea. Miks ma räägin nii, nagu oleksin kõike seda alles praegu avastanud? Sellepärast, et ma käin Tallinnas umbes korra aastas. Kui hästi läheb. Muudel juhtudel kord paari aasta jooksul. Pole vajadust. Aga Katariina käigust käisin vaid mööda ja kaugemale ei jõudnudki. Jamps.

Mis vähemvälistesse asjadesse puutub, siis ka nii mõndagi on. Aa, no see, et too tüdruk, kelle bloogi ma loen, on ikka armunud, niimoodi häbelikult ja vihjavalt. Rait. Aga praegu ma ei saa muud mõelda kui ühte asja. Mis minuga toimub? Mis minuga toimub? Tegelikult ma sain aru, mis minuga toimub. Kui inimesele keegi teine inimene väga meeldib, siis võib ka juhtuda, et ta tahab olla selle inimese sarnane. Aga ise ei saa ta mitte aru, et just seda tahab, ja ajab selle sarnanemissoovi segamini millegi muuga. Kuigi kunagi ei või kindel olla, et kõik nii lihtne on. Ma ei tea. Kui ei ole, siis on ikka keeruline. See oleks tagasilangus. Ma olen varem ka nii mõelnud.

Kommentaarid

Popid

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...