Fredrik Backman on ilmselt praeguse aja menukaim rootsi kirjanik. Lausa nii menukas, et see raamat ilmus inglise keeles enne rootsikeelsena ilmumist. Sattusin mingil hetkel Backmani sotsiaalmeediapostituse peale, kus ta (ilmselt rootslaste?) selleteemalisele pahameelele vastas. Ütles, et mõtlevat ja kirjutavat ikka veel rootsi keeles. Aga ilmselt teadagi mis teeb omad korrektuurid raamatute ilmutamise osas.
Raamatu põhitegelasi on teismeline lastekodulaps Louisa, kelle kallemaid varandusi elus on postkaart ühest kuulsast maalist. Tal on pildil kujutatust oma nägemus, mis ei kattu üldise arvamusega. Juhuse tahtel kohtub Louisa maali autoriga ja see muudab tema elu igaveseks. Suure osa raamatust moodustabki selle maali lugu - kunstniku teismeiga koos kolme sõbraga ning kuud, mis eelnesid maali valmimisele.
Olen nüüdseks selle raamatu kohta palju arvustusi lugenud. Need on enamasti suisa nõretavad. See on maailma parim raamat, öeldakse. Milline südamlik lugu, millised tegelased, raamatu lõpuks on silmad nutmisest paistes. Südamlikuga olen nõus, lugu oli ka hea ja kergesti loetav.
Minu peamine probleem selle raamatuga: see oli (eriti esimeses pooles) täis neid lauseid... inspirational quotes, mis need ongi. Tsitaatlaused? Niukesed lühikesed sügavust püüdlevad laused. Sellised, mis inimestel tänapäeval mõnikord raamituna kodus seina peal ripuvad või kuhugi padja peale tikitud on. (Või need, mida on täis Coelho "Alkeemik".) Kannataksin ära, kui oleks mõned üksikud, aga siin... nagu üks arvustaja tabavalt ütles, jäi mulje, nagu autor püüaks iga lausega skoorida. See pole vajalik.
Nagu autori enda lausetest veel vähe olnuks, tsiteeriti hulgaliselt ka pärisinimesi - kunstnikke, filosoofe. Jällegi - paar korda on normaalne, aga enama jaoks võib ju lihtsalt mõnd aforismikogumikku lugeda. Ja see, et suvalised tegelased varrukast tsitaate tõmbavad... võib-olla on siis sellised inimesed olemas.
Uhkete lausetega loodud pühalikule meeleolule lisandus draama kütmine. Korduvalt, liiga korduvalt, lõppesid lõigud või peatükid lausetega stiilis see jäi viimaseks korraks, kui nad seda kõik koos tegid. Pisarakiskumine, asjatult traagilise õhkkonna loomine. Mulle ei istu.
Tegelaste hulgas oli paar ürgandekat tüüpi. Olen mõelnud, et vist ei suuda looduslikult üliandekat inimest vaadata samasuguse looduse loominguna nagu kaunist lilleõit või päikeseloojangut. Imetlus kuulub pigem töökatele. Raske on ette kujutada, et keegi võiks lambist (st eriliselt õppimata) milleski nii hea olla. Aga seda ma ütlengi mitte kuidagi kriitika mõttes, vaid ainult ses mõttes, et minul on raske ette kujutada. Täitsa nõus, et sellised inimesed on päriselt olemas.
Backman on selgelt maailmaparandaja. Tema suur eesmärk tundub olevat oma kirjutistega maailma paremaks muuta. Selle raamatu tegelased ehk näisid mõnest küljest minu jaoks ebausutavad, aga ilmselt saab tõlgendada ka nõnda, et autor soovis neis lihtsalt eelkõige parima välja tuua. Oli aru saada, et ta nii südamest tahab neile tegelastele (ja üldiselt inimestele) head. See muudab tema kritiseerimise muidugi raskeks. (Aga ei saanud seda tegemata ka jätta.)
Raamat ilmus just aasta alguses eesti keeles ka ja tundub, et on raamatukogudes vähemalt menukas. Sel hetkel, kui mina seda ESTERi linki külastasin, olid kõik näha olevad eksemplarid välja laenutatud.
Samalt autorilt varem loetud:
Kommentaarid
Postita kommentaar