Otse põhisisu juurde

Fredrik Backman "Mina vänner" / "Minu sõbrad"

Fredrik Backman on ilmselt praeguse aja menukaim rootsi kirjanik. Lausa nii menukas, et see raamat ilmus inglise keeles enne rootsikeelsena ilmumist. Sattusin mingil hetkel Backmani sotsiaalmeediapostituse peale, kus ta (ilmselt rootslaste?) selleteemalisele pahameelele vastas. Ütles, et mõtlevat ja kirjutavat ikka veel rootsi keeles. Aga ilmselt teadagi mis teeb omad korrektuurid raamatute ilmutamise osas.

Raamatu põhitegelasi on teismeline lastekodulaps Louisa, kelle kallemaid varandusi elus on postkaart ühest kuulsast maalist. Tal on pildil kujutatust oma nägemus, mis ei kattu üldise arvamusega. Juhuse tahtel kohtub Louisa maali autoriga ja see muudab tema elu igaveseks. Suure osa raamatust moodustabki selle maali lugu - kunstniku teismeiga koos kolme sõbraga ning kuud, mis eelnesid maali valmimisele.

Olen nüüdseks selle raamatu kohta palju arvustusi lugenud. Need on enamasti suisa nõretavad. See on maailma parim raamat, öeldakse. Milline südamlik lugu, millised tegelased, raamatu lõpuks on silmad nutmisest paistes. Südamlikuga olen nõus, lugu oli ka hea ja kergesti loetav.

Minu peamine probleem selle raamatuga: see oli (eriti esimeses pooles) täis neid lauseid... inspirational quotes, mis need ongi. Tsitaatlaused? Niukesed lühikesed sügavust püüdlevad laused. Sellised, mis inimestel tänapäeval mõnikord raamituna kodus seina peal ripuvad või kuhugi padja peale tikitud on. (Või need, mida on täis Coelho "Alkeemik".) Kannataksin ära, kui oleks mõned üksikud, aga siin... nagu üks arvustaja tabavalt ütles, jäi mulje, nagu autor püüaks iga lausega skoorida. See pole vajalik.

Nagu autori enda lausetest veel vähe olnuks, tsiteeriti hulgaliselt ka pärisinimesi - kunstnikke, filosoofe. Jällegi - paar korda on normaalne, aga enama jaoks võib ju lihtsalt mõnd aforismikogumikku lugeda. Ja see, et suvalised tegelased varrukast tsitaate tõmbavad... võib-olla on siis sellised inimesed olemas.

Uhkete lausetega loodud pühalikule meeleolule lisandus draama kütmine. Korduvalt, liiga korduvalt, lõppesid lõigud või peatükid lausetega stiilis see jäi viimaseks korraks, kui nad seda kõik koos tegid. Pisarakiskumine, asjatult traagilise õhkkonna loomine. Mulle ei istu.  

Tegelaste hulgas oli paar ürgandekat tüüpi. Olen mõelnud, et vist ei suuda looduslikult üliandekat inimest vaadata samasuguse looduse loominguna nagu kaunist lilleõit või päikeseloojangut. Imetlus kuulub pigem töökatele. Raske on ette kujutada, et keegi võiks lambist (st eriliselt õppimata) milleski nii hea olla. Aga seda ma ütlengi mitte kuidagi kriitika mõttes, vaid ainult ses mõttes, et minul on raske ette kujutada. Täitsa nõus, et sellised inimesed on päriselt olemas.

Backman on selgelt maailmaparandaja. Tema suur eesmärk tundub olevat oma kirjutistega maailma paremaks muuta. Selle raamatu tegelased ehk näisid mõnest küljest minu jaoks ebausutavad, aga ilmselt saab tõlgendada ka nõnda, et autor soovis neis lihtsalt eelkõige parima välja tuua. Oli aru saada, et ta nii südamest tahab neile tegelastele (ja üldiselt inimestele) head. See muudab tema kritiseerimise muidugi raskeks. (Aga ei saanud seda tegemata ka jätta.)

Raamat ilmus just aasta alguses eesti keeles ka ja tundub, et on raamatukogudes vähemalt menukas. Sel hetkel, kui mina seda ESTERi linki külastasin, olid kõik näha olevad eksemplarid välja laenutatud. 

Samalt autorilt varem loetud:

Täpselt samasuguse pealkirjaga raamatut olen ka varem lugenud: Emmanuel Bove "Minu sõbrad" Lisaks muidugi toob "Minu sõbrad" meelde kunagised märkmikud, kus sai lasta sõpradel lemmikasjade kohta ankeedi täita. 

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...