Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.
Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.
Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.
.png)
Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereotüübid on tagurpidi keeratud. Madde ei oska süüa teha, ei viitsi koristada, ei hooli eriti, mis tal seljas on, teeb füüsilist tööd ja oskab vabalt autorehvi vahetada, samal ajal on Niklas imeline kokk, koristamishull ja teab vaevu, misasi varurehv on.
Seevastu maa- ja linnainimese stereotüüpides ollakse kindlamalt kinni. Kui juba oled maamats, siis sa linnas harjuda ei suuda ja seal käituda ei oska. Oled linnavurle, siis on maal sinu jaoks palju asju puudu ja suhtud maaellu seetõttu üleolevalt. Justkui inimesed oleks nii suures infosulus, et üks ei tea, kuidas teine elab. Linna- ja maaelul arvatavasti pole 21. sajandil ka nii suurt vahet, kui siin näidata üritati. Tegelikult sain siiski aru, et kuigi maa- ja linnainimene on autori arvates kaks erinevat inimliiki, püüdis ta mõlema üle nalja teha.
Oli olukordi, mis täitsa naerma ajasid või vähemalt muhelema panid (Bridget Jones, nagu öeldud). Kohe alustuseks meenutas Madde, kuidas nõudepesuvahendiga juuste pesemise järel juuste kammimine lõppes sellega, et kamm tuli juustest välja lõigata ja põrand nägi pärast välja nagu oleks keegi rebast raseerinud. Või märkus, et Justin Bieberi pildiga T-särk oli nii ära pestud, et Justin nägi hambutu välja. Ühtlasi tutvustati firmat, kus koristaja ametinimetuseks oli life puzzle facilitator.
Nagu ikka, tuleb ära märkida, kui raamatus Eestit mainitakse. Siin käis korra läbi Tallinn, kuhu Madde vanemad ja vend koos naisega reisile olid läinud. Tundus, et kruiisilaevaga, sest ilma tuulisus oli teemaks. Tore ju. Turismiinimesed ikka räägivad, kuidas rootslasi on legendaarselt raske kuhugi nende lähiriikidesse reisima saada, sest nad tahavad ainult soojale maale.
Viimaks minu lemmikuim asi raamatus. Ei jäetud mainimata, et Madde töö oli väga füüsiline (hobune pole just väike loom) ja naisele täitsa raske, aga ta siiski tegi seda, sest talle meeldis. Ja olulisim: tööd tehes ta higistas! Naised higistavad! Tõesti ei mäleta, et ükski naistekas, mida olen lugenud, seda nii selgelt ja mitu korda välja toonud oleks. Reeglina räägitakse peamiselt jalgu raseerivatest naistest, sest teadupärast on siledad jalad üks naise heaolu alustalasid. Mulle täitsa tõsiselt meeldis, et peategelane oli higistav naine. Ikkagi inimene (kes võinuks arvata).
Keelevaldkonnast: eesti keele päikesejänku on rootsi keeles päikesekass (solkatt).
Kommentaarid
Postita kommentaar