Jällegi võtsin selle raamatu ainult seepärast, et raamatukogus pilk talle peale jäi. "Keedie" on eellugu raamatule "Mingi säde", mida mõni aeg tagasi lugesin. Kui "Mingis sädemes" on peategelaseks 11-aastane Addie, siis siin raamatus on ta 6-aastane, nii et lugu toimub 5 aastat varem. Peategelane Keedie on Addie samuti neurodivergentne vanem õde, 13-aastane. Nende perekond elab Edinburghi lähedal Juniperi külas.
Üldiselt kipun kuidagi arvama, et eellood (ja ka mõne teise tegelase vaatepunktist sama loo ümberjutustamised) pole kuigi hea mõte. Tundub, et mis sa lüpsad seda vana lugu, tee täitsa uus lugu. Samas on siiski näiteid, kus eellugu ei jäta lüpstud muljet. Ja sel raamatul siin polnud ka midagi viga.
Mõningaid märkusi muidugi on. Näiteks see tunne, et raamat nagu liiga ilmselgelt üritas autismiteemal harida. Sellega seondub ka teine küsimus: kas tõesti 13-aastased suudavad oma käitumist nii hästi analüüsida kui Keedie siin? Tõenäoliselt suudab ta seda paremini kui mõni teine temavanune, sest on asjaga eraldi (ilmselt koos mõne professionaaliga) tegelenud. Aga 13-aastasena on ta selles kõvasti parem kui paljud täiskasvanud. Teisalt saan muidugi aru ka, et poleks mõtet kirjutada lihtsalt raamatut kellegi (võib-olla segasest) mõttemaailmast selles mingit selgust loomata.
Harimise osas meeldis, et pärilikkusteema sisse toodi, sest lugematult paljude asjade puhul kehtib siiski see, et kusagil sinu sugulaste hulgas on (juba olnud) keegi sama probleemiga mis sinul.
Millegipärast tuleb selle raamatu ja tema stiili kirjeldamiseks kogu aeg pähe sõna kirgas. Arvan, et see sobib tegelikult hästi. Keedie' näitel võiks ju asjale vaadata nii: kuigi ümbritsev maailm enamasti näeb, et sul on mingi probleem, näed sina ise kui palju kirkam on sinu maailm (keskmise inimese maailmast) just tänu sellele "probleemile".
Mõned head laused:
- But revenge is like throwing your body into the ocean and expecting someone else to drown.
- Telling someone who is the hero of their own story that they're the villain in someone else's will always shake their worldview.
- Kindness is not a tight smile waiting for the other person to leave the room before you say something horrible or degrading about them. Kindness must be there when the lights are off. It must be there when people are not looking.
- I forget that while we are all watching the same scene, our narrations are always different.
Keedie' lemmiklaul oli Stevie Nicksi "Edge of seventeen", aga talle meeldis ka näiteks ABBA laul "Head over heels". Minu jaoks üsna võõras laul, peab ütlema. Kuigi ABBA laulude hea külg on see, et ükski neist ei kõla kunagi võõralt.
Samalt autorilt varem loetud:
Kommentaarid
Postita kommentaar