Otse põhisisu juurde

Lotta Olsson "Surnute tõeline arv"


Ega ma ette teadnud, millest see raamat on. Vaatasin, et näe, mingi rootslane Loomingu Raamatukogus, loeks siis. Pealkiri "Surnute tõeline arv" muidugi mingit naljalugu ei tõotanud.

See on veel üks lugu 21. sajandi heaoluühiskonnas elavast naisest, kes mingil põhjusel ei ole õnnelik. Räägib ära, mis tema elus toimunud on. Seigad lapsepõlvest, teismeeast ja täiskasvanuelust. Perekond ja mõningad meesterahvad, pöördumised Freya poole, elu ja surm ning nende üle otsustamine. 

Selliseid raamatuid on viimastel aastakümnetel päris palju tulnud. Ikka olen sattunud neid lugema ja mingist hetkest tuleb iga järjekordsega mõte et ahah, jälle üks selline, juba tean, mis siit tuleb. Samas on ju ootuspärane, et oma lugu ära rääkivate naiste raamatuid on palju. (Mitte et see raamat kuidagi biograafiline oleks, aga põhimõtteliselt.) Kirjandus peegeldab ikka ühiskonda.

Siin oli teravust muidugi, püüdu šokeerida? Tunde küsimus, kas detailideni ausalt kirjutamine on šokeerimispüüd lihtsalt seepärast, et võib lugejas ebamugavust tekitada. Samas oli ka vähe pehmemaid kommentaare turvalist elu elavate tänapäeva inimeste naljaka käitumise kohta. Või oli see siiski kriitika? Kuidas võtta jällegi.


Raamatu lõpus olnud intervjuus autoriga öeldi, et Lotta Olsson pole kirjanik, keda juhib lugu, vaid pigem luuletaja, kes vahepeal proosat kirjutab. Keelega on ta tõesti sina peal. Kirjutatu oli haarav lugeda ja kuna ta nagunii masendav oli, siis haaravuse tõttu häiris ja masendas veelgi enam. Ja väga lineaarset lugu tõesti polnud. 

Samuti sai intervjuust teada, et eestikeelse tõlke jaoks mõtles autor spetsiaalselt ühele tegelasele nime välja. Tegelane, kes rootsi keeles oli lihtsalt han (meessoost tema), on eestikeelses raamatus Christer. Sest sõna tema on reserveeritud peategelasele (rootsikeelses väljaandes hon ehk naissoost tema). 

Tõlke juures oli veel huvitav, et Stockholmi linnaosa Vasastan oli Vaasalinnaks ära tõlgitud. Otseselt ei tahagi sellega vaielda, lihtsalt mõtlesin, et igasuguseid linnaosi on ju erinevates linnades olemas, mille nimed põhimõtteliselt tõlgitavad on, aga tavaliselt neid ei tõlgita. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...