Otse põhisisu juurde

Lotta Olsson "Surnute tõeline arv"


Ega ma ette teadnud, millest see raamat on. Vaatasin, et näe, mingi rootslane Loomingu Raamatukogus, loeks siis. Pealkiri "Surnute tõeline arv" muidugi mingit naljalugu ei tõotanud.

See on veel üks lugu 21. sajandi heaoluühiskonnas elavast naisest, kes mingil põhjusel ei ole õnnelik. Räägib ära, mis tema elus toimunud on. Seigad lapsepõlvest, teismeeast ja täiskasvanuelust. Perekond ja mõningad meesterahvad, pöördumised Freya poole, elu ja surm ning nende üle otsustamine. 

Selliseid raamatuid on viimastel aastakümnetel päris palju tulnud. Ikka olen sattunud neid lugema ja mingist hetkest tuleb iga järjekordsega mõte et ahah, jälle üks selline, juba tean, mis siit tuleb. Samas on ju ootuspärane, et oma lugu ära rääkivate naiste raamatuid on palju. (Mitte et see raamat kuidagi biograafiline oleks, aga põhimõtteliselt.) Kirjandus peegeldab ikka ühiskonda.

Siin oli teravust muidugi, püüdu šokeerida? Tunde küsimus, kas detailideni ausalt kirjutamine on šokeerimispüüd lihtsalt seepärast, et võib lugejas ebamugavust tekitada. Samas oli ka vähe pehmemaid kommentaare turvalist elu elavate tänapäeva inimeste naljaka käitumise kohta. Või oli see siiski kriitika? Kuidas võtta jällegi.


Raamatu lõpus olnud intervjuus autoriga öeldi, et Lotta Olsson pole kirjanik, keda juhib lugu, vaid pigem luuletaja, kes vahepeal proosat kirjutab. Keelega on ta tõesti sina peal. Kirjutatu oli haarav lugeda ja kuna ta nagunii masendav oli, siis haaravuse tõttu häiris ja masendas veelgi enam. Ja väga lineaarset lugu tõesti polnud. 

Samuti sai intervjuust teada, et eestikeelse tõlke jaoks mõtles autor spetsiaalselt ühele tegelasele nime välja. Tegelane, kes rootsi keeles oli lihtsalt han (meessoost tema), on eestikeelses raamatus Christer. Sest sõna tema on reserveeritud peategelasele (rootsikeelses väljaandes hon ehk naissoost tema). 

Tõlke juures oli veel huvitav, et Stockholmi linnaosa Vasastan oli Vaasalinnaks ära tõlgitud. Otseselt ei tahagi sellega vaielda, lihtsalt mõtlesin, et igasuguseid linnaosi on ju erinevates linnades olemas, mille nimed põhimõtteliselt tõlgitavad on, aga tavaliselt neid ei tõlgita. 

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...