Otse põhisisu juurde

Lotta Olsson "Surnute tõeline arv"


Ega ma ette teadnud, millest see raamat on. Vaatasin, et näe, mingi rootslane Loomingu Raamatukogus, loeks siis. Pealkiri "Surnute tõeline arv" muidugi mingit naljalugu ei tõotanud.

See on veel üks lugu 21. sajandi heaoluühiskonnas elavast naisest, kes mingil põhjusel ei ole õnnelik. Räägib ära, mis tema elus toimunud on. Seigad lapsepõlvest, teismeeast ja täiskasvanuelust. Perekond ja mõningad meesterahvad, pöördumised Freya poole, elu ja surm ning nende üle otsustamine. 

Selliseid raamatuid on viimastel aastakümnetel päris palju tulnud. Ikka olen sattunud neid lugema ja mingist hetkest tuleb iga järjekordsega mõte et ahah, jälle üks selline, juba tean, mis siit tuleb. Samas on ju ootuspärane, et oma lugu ära rääkivate naiste raamatuid on palju. (Mitte et see raamat kuidagi biograafiline oleks, aga põhimõtteliselt.) Kirjandus peegeldab ikka ühiskonda.

Siin oli teravust muidugi, püüdu šokeerida? Tunde küsimus, kas detailideni ausalt kirjutamine on šokeerimispüüd lihtsalt seepärast, et võib lugejas ebamugavust tekitada. Samas oli ka vähe pehmemaid kommentaare turvalist elu elavate tänapäeva inimeste naljaka käitumise kohta. Või oli see siiski kriitika? Kuidas võtta jällegi.


Raamatu lõpus olnud intervjuus autoriga öeldi, et Lotta Olsson pole kirjanik, keda juhib lugu, vaid pigem luuletaja, kes vahepeal proosat kirjutab. Keelega on ta tõesti sina peal. Kirjutatu oli haarav lugeda ja kuna ta nagunii masendav oli, siis haaravuse tõttu häiris ja masendas veelgi enam. Ja väga lineaarset lugu tõesti polnud. 

Samuti sai intervjuust teada, et eestikeelse tõlke jaoks mõtles autor spetsiaalselt ühele tegelasele nime välja. Tegelane, kes rootsi keeles oli lihtsalt han (meessoost tema), on eestikeelses raamatus Christer. Sest sõna tema on reserveeritud peategelasele (rootsikeelses väljaandes hon ehk naissoost tema). 

Tõlke juures oli veel huvitav, et Stockholmi linnaosa Vasastan oli Vaasalinnaks ära tõlgitud. Otseselt ei tahagi sellega vaielda, lihtsalt mõtlesin, et igasuguseid linnaosi on ju erinevates linnades olemas, mille nimed põhimõtteliselt tõlgitavad on, aga tavaliselt neid ei tõlgita. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...