Otse põhisisu juurde

Anna Lönnqvist "En kväll i juni"


Kui raamatu kaanel on mõne linna siluett, saab mind sellega tihti ligi tõmmata. Eriti, kui mõni hoonetest on äratuntav. (Ja teeb äratuntavaks ka linna.) Kaanekujundus annab siin märku muidugi, misteemaline raamat on. Krimi ei ole. 

Lugu saab alguse sellest, et ühel 2009. aasta (oli vist) juuniõhtul kohtuvad Stockholmis juhuslikult ca 18-aastased Ella ja Ben. Umbes niuke lugu nagu filmis "Before sunrise" - kõik tundub inimeste vahel täiuslik, aga aega on vaid üks õhtu. 


Lugesin ja lugesin siis seda Ella ja Beni hängimist suvises Stockholmis. Mõnevõrra oli nagu tore, sest mainiti tuttavaid kohti, samas oli ka suht läila. Ei suutnud mind päris uskuma panna, et võõrad inimesed teineteist kohe nõnda mõista saavad. A noh, eks mõte oligi, et seda juhtub üliharva. 

Enda arust olin juba suht palju ära lugenud, kui luger näitas, et loetud on 5%. Mõtlesin, et mis siit nüüd veel siis tulla saab. Kuna raamatu nimi on "Üks õhtu juunis", siis kuidagi arvasin, et kogu raamat ongi see üks õhtu. Vaata vaid, ei olnud. Juuniõhtu oli vaid proloog ja ülejäänud 95% raamatust käsitles seda, mis toimus 12 aastat hiljem, kui Ella ja Ben juhtumisi jälle kohtusid.

Ülejäänud osa enam polnud nii ilane kui algus, andis täitsa lugeda. Ellast oli vahepeal keeletoimetaja saanud ja lugu hakkas suuresti hargnema sellest, et kirjastajast koostööpartner pakkus talle võimalust üks elulooraamat kirjutada. Fredrika Berghist, kunagisest tippjuhist ja ärinaisest. Muidugi sai elulooraamatu sisuks lõpuks armastus, mitte äri ega töö, sest nagu lugeja mitme tagasivaatava peatüki kaudu teada sai, pidi Fredrika 50 aastat tagasi valima armastuse ja kohustuste vahel. Või kas pidi?

Muidugi oli sisu suures osas ettearvatav, muidugi olid paralleelid mineviku loo (Fredrika) ja oleviku loo (Ella ja Ben) vahel liiga selged. Aga samas see polnud üldse kõige halvem raamat. Oli kaasahaarav - seda ei saa alahinnata. Ja nagu ikka mulle meeldib, kui mainitakse konkreetseid tänavanimesid ja kohti- neid on Google mapsi abil hea silme ette manada.


Huvitavate sõnade rubriigis sain teada, et karuteene kehtib ka rootsi keeles. Björn on karu ja tjänst on teene ja björntjänst on karuteene. Inglise keeles ei ole nii lahedat sõna. Kuidas üldse öelda seda inglise keeles? Disservice ilmselt. Kõlab maru ametlikult.

Kommentaarid

Popid

Vivaldi ei saanudki sisse

Läksin aastaaegade kallale. Lugesin mussikogus lood kokku ja sain teada, et soojemad aastaajad on populaarsemad kui külmemad: kevad/spring/весна esineb 16 ja suvi/summer 18 laulu pealkirjas. Huvitav, et summer on 16 loo nimes ja suvi ainult 2-s. Sügis on suhteliselt ebapopulaarne: kokku ainult 5 laulu, millest 3 kasutavad pealkirjas sõna autumn ja 2 sõna sügis. Fall ei esine kordagi sügise tähenduses. Talvelaule on eesti keeles 3 ja inglise keeles 8. Kõige vahvamad aastaajalaulud tabeldatuna siin: 15. Tori Amos - Winter 14. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 3 (see on see, kus ennast kraavis pesin) 13. Pia Fraus - Summer before spring 12. Uno Loop - Talvelaul ( Hei-hei üle hangede -laul) 11. Eesti Keeled - Sinus endas talv 10. The Corrs - Summer sunshine (vanade aegade nimel, tõmbab käima küll) 9. ABBA - Our last summer 8. Edvard Grieg - Springdans II 7. Uno Loop - Kevad Kadriorus 6. Cliff Richard - Summer Holiday 5. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 2 ( Siin keegi varem pole käinud, siin laulud ve...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...