Otse põhisisu juurde

Anna Lönnqvist "En kväll i juni"


Kui raamatu kaanel on mõne linna siluett, saab mind sellega tihti ligi tõmmata. Eriti, kui mõni hoonetest on äratuntav. (Ja teeb äratuntavaks ka linna.) Kaanekujundus annab siin märku muidugi, misteemaline raamat on. Krimi ei ole. 

Lugu saab alguse sellest, et ühel 2009. aasta (oli vist) juuniõhtul kohtuvad Stockholmis juhuslikult ca 18-aastased Ella ja Ben. Umbes niuke lugu nagu filmis "Before sunrise" - kõik tundub inimeste vahel täiuslik, aga aega on vaid üks õhtu. 


Lugesin ja lugesin siis seda Ella ja Beni hängimist suvises Stockholmis. Mõnevõrra oli nagu tore, sest mainiti tuttavaid kohti, samas oli ka suht läila. Ei suutnud mind päris uskuma panna, et võõrad inimesed teineteist kohe nõnda mõista saavad. A noh, eks mõte oligi, et seda juhtub üliharva. 

Enda arust olin juba suht palju ära lugenud, kui luger näitas, et loetud on 5%. Mõtlesin, et mis siit nüüd veel siis tulla saab. Kuna raamatu nimi on "Üks õhtu juunis", siis kuidagi arvasin, et kogu raamat ongi see üks õhtu. Vaata vaid, ei olnud. Juuniõhtu oli vaid proloog ja ülejäänud 95% raamatust käsitles seda, mis toimus 12 aastat hiljem, kui Ella ja Ben juhtumisi jälle kohtusid.

Ülejäänud osa enam polnud nii ilane kui algus, andis täitsa lugeda. Ellast oli vahepeal keeletoimetaja saanud ja lugu hakkas suuresti hargnema sellest, et kirjastajast koostööpartner pakkus talle võimalust üks elulooraamat kirjutada. Fredrika Berghist, kunagisest tippjuhist ja ärinaisest. Muidugi sai elulooraamatu sisuks lõpuks armastus, mitte äri ega töö, sest nagu lugeja mitme tagasivaatava peatüki kaudu teada sai, pidi Fredrika 50 aastat tagasi valima armastuse ja kohustuste vahel. Või kas pidi?

Muidugi oli sisu suures osas ettearvatav, muidugi olid paralleelid mineviku loo (Fredrika) ja oleviku loo (Ella ja Ben) vahel liiga selged. Aga samas see polnud üldse kõige halvem raamat. Oli kaasahaarav - seda ei saa alahinnata. Ja nagu ikka mulle meeldib, kui mainitakse konkreetseid tänavanimesid ja kohti- neid on Google mapsi abil hea silme ette manada.


Huvitavate sõnade rubriigis sain teada, et karuteene kehtib ka rootsi keeles. Björn on karu ja tjänst on teene ja björntjänst on karuteene. Inglise keeles ei ole nii lahedat sõna. Kuidas üldse öelda seda inglise keeles? Disservice ilmselt. Kõlab maru ametlikult.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...