Otse põhisisu juurde

Anna Lönnqvist "En kväll i juni"


Kui raamatu kaanel on mõne linna siluett, saab mind sellega tihti ligi tõmmata. Eriti, kui mõni hoonetest on äratuntav. (Ja teeb äratuntavaks ka linna.) Kaanekujundus annab siin märku muidugi, misteemaline raamat on. Krimi ei ole. 

Lugu saab alguse sellest, et ühel 2009. aasta (oli vist) juuniõhtul kohtuvad Stockholmis juhuslikult ca 18-aastased Ella ja Ben. Umbes niuke lugu nagu filmis "Before sunrise" - kõik tundub inimeste vahel täiuslik, aga aega on vaid üks õhtu. 


Lugesin ja lugesin siis seda Ella ja Beni hängimist suvises Stockholmis. Mõnevõrra oli nagu tore, sest mainiti tuttavaid kohti, samas oli ka suht läila. Ei suutnud mind päris uskuma panna, et võõrad inimesed teineteist kohe nõnda mõista saavad. A noh, eks mõte oligi, et seda juhtub üliharva. 

Enda arust olin juba suht palju ära lugenud, kui luger näitas, et loetud on 5%. Mõtlesin, et mis siit nüüd veel siis tulla saab. Kuna raamatu nimi on "Üks õhtu juunis", siis kuidagi arvasin, et kogu raamat ongi see üks õhtu. Vaata vaid, ei olnud. Juuniõhtu oli vaid proloog ja ülejäänud 95% raamatust käsitles seda, mis toimus 12 aastat hiljem, kui Ella ja Ben juhtumisi jälle kohtusid.

Ülejäänud osa enam polnud nii ilane kui algus, andis täitsa lugeda. Ellast oli vahepeal keeletoimetaja saanud ja lugu hakkas suuresti hargnema sellest, et kirjastajast koostööpartner pakkus talle võimalust üks elulooraamat kirjutada. Fredrika Berghist, kunagisest tippjuhist ja ärinaisest. Muidugi sai elulooraamatu sisuks lõpuks armastus, mitte äri ega töö, sest nagu lugeja mitme tagasivaatava peatüki kaudu teada sai, pidi Fredrika 50 aastat tagasi valima armastuse ja kohustuste vahel. Või kas pidi?

Muidugi oli sisu suures osas ettearvatav, muidugi olid paralleelid mineviku loo (Fredrika) ja oleviku loo (Ella ja Ben) vahel liiga selged. Aga samas see polnud üldse kõige halvem raamat. Oli kaasahaarav - seda ei saa alahinnata. Ja nagu ikka mulle meeldib, kui mainitakse konkreetseid tänavanimesid ja kohti- neid on Google mapsi abil hea silme ette manada.


Huvitavate sõnade rubriigis sain teada, et karuteene kehtib ka rootsi keeles. Björn on karu ja tjänst on teene ja björntjänst on karuteene. Inglise keeles ei ole nii lahedat sõna. Kuidas üldse öelda seda inglise keeles? Disservice ilmselt. Kõlab maru ametlikult.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...