Otse põhisisu juurde

Anna Lönnqvist "En kväll i juni"


Kui raamatu kaanel on mõne linna siluett, saab mind sellega tihti ligi tõmmata. Eriti, kui mõni hoonetest on äratuntav. (Ja teeb äratuntavaks ka linna.) Kaanekujundus annab siin märku muidugi, misteemaline raamat on. Krimi ei ole. 

Lugu saab alguse sellest, et ühel 2009. aasta (oli vist) juuniõhtul kohtuvad Stockholmis juhuslikult ca 18-aastased Ella ja Ben. Umbes niuke lugu nagu filmis "Before sunrise" - kõik tundub inimeste vahel täiuslik, aga aega on vaid üks õhtu. 


Lugesin ja lugesin siis seda Ella ja Beni hängimist suvises Stockholmis. Mõnevõrra oli nagu tore, sest mainiti tuttavaid kohti, samas oli ka suht läila. Ei suutnud mind päris uskuma panna, et võõrad inimesed teineteist kohe nõnda mõista saavad. A noh, eks mõte oligi, et seda juhtub üliharva. 

Enda arust olin juba suht palju ära lugenud, kui luger näitas, et loetud on 5%. Mõtlesin, et mis siit nüüd veel siis tulla saab. Kuna raamatu nimi on "Üks õhtu juunis", siis kuidagi arvasin, et kogu raamat ongi see üks õhtu. Vaata vaid, ei olnud. Juuniõhtu oli vaid proloog ja ülejäänud 95% raamatust käsitles seda, mis toimus 12 aastat hiljem, kui Ella ja Ben juhtumisi jälle kohtusid.

Ülejäänud osa enam polnud nii ilane kui algus, andis täitsa lugeda. Ellast oli vahepeal keeletoimetaja saanud ja lugu hakkas suuresti hargnema sellest, et kirjastajast koostööpartner pakkus talle võimalust üks elulooraamat kirjutada. Fredrika Berghist, kunagisest tippjuhist ja ärinaisest. Muidugi sai elulooraamatu sisuks lõpuks armastus, mitte äri ega töö, sest nagu lugeja mitme tagasivaatava peatüki kaudu teada sai, pidi Fredrika 50 aastat tagasi valima armastuse ja kohustuste vahel. Või kas pidi?

Muidugi oli sisu suures osas ettearvatav, muidugi olid paralleelid mineviku loo (Fredrika) ja oleviku loo (Ella ja Ben) vahel liiga selged. Aga samas see polnud üldse kõige halvem raamat. Oli kaasahaarav - seda ei saa alahinnata. Ja nagu ikka mulle meeldib, kui mainitakse konkreetseid tänavanimesid ja kohti- neid on Google mapsi abil hea silme ette manada.


Huvitavate sõnade rubriigis sain teada, et karuteene kehtib ka rootsi keeles. Björn on karu ja tjänst on teene ja björntjänst on karuteene. Inglise keeles ei ole nii lahedat sõna. Kuidas üldse öelda seda inglise keeles? Disservice ilmselt. Kõlab maru ametlikult.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...