Otse põhisisu juurde

Mats Wahl "Vinterviken"


"Vintervikeni" tõmbasin jällegi suvaliselt raamatukogus riiulist välja. Kõnetas seetõttu, et olin kunagi ammu näinud sellenimelist filmi. Tollal kindlasti ei teadnud, et ta raamatu põhjal tehtud on. Näe, Netflix on 2021. aastal uusversiooni sellest teinud. Loreen mängib ka. 

Alustuseks kohe dilemma. Kui päästad kellegi uppumisest, aga oled sel hetkel ise vee peal varastatud kanuuga, mida sellest siis arvata? Nojah, ilmselt seda, et elupäästmine on hea, aga sina oled ikka varas. 

Või mida arvata inimesest, kes annab oma tütre elu päästjale raha? Kas see tähendab, et ta mõõdab kõige väärtust rahas või hoopis tema mõistmist, et vaesel inimesel on raha kõige enam vaja?

John-John on keskkoolipoiss 1990ndate alguse Stockholmis. Ühel päeval päästab ta 10-aastase Patricia elu ja kohtub sedakaudu Patricia perekonna, sealhulgas tema vanema õe Elisabethiga. Elisabeth osutub John-Johni uueks klassikaaslaseks ja nende vahel puhkevad tunded. (Jah, puhkevad.)


Kunagi (varateismelisena) seda filmi vaadates arvasingi ilmselt, et film on sellest paarist. See oli see, mis huvitav tundus. Nüüd lugedes leidsin muidugi, et tegemist on valusa sotsiaaldraamaga. Teemad, mida vähem või rohkem käsitletakse: noorte kuritegevus, täiskasvanute kuritegevus, vaeste inimeste rahaprobleemid, rikaste inimeste rahaprobleemid, rikaste ja vaeste teineteisesse suhtumine, suhtumine mustanahalistesse, paremäärmuslikud rühmitused, mitmes mõttes vägivaldsed peresuhted, sport kui väljund. 

Teemade nimekiri on pikk, aga see ei tundu liiga pikk, sest autor ei ürita kõiki teemasid sügavuti käsitleda. Lihtsalt märgitakse märkimisväärselt ära, et sellised probleemid 90ndate Rootsis olid. 

Ses mõttes arusaadav, miks see raamat Rootsi koolides kohustusliku kirjanduse hulka on kuulunud. Ühtlasi pole stiili mõttes raskeim raamat, mida lugeda. Palju dialoogi, enamasti lühikesed laused. Saab asja ka nii selgeks tehtud.

Tõsine ja mõnevõrra masendav lugu kahtlemata. Ja noh, paraku ei saa öelda, et ta 30 aastat hiljem kadunud teemasid käsitleks / praegu hirmsasti vanamoelisena mõjuks.

Mats Wahl, tundub, on päris palju noortekaid kirjutanud. Eesti keelde tõlgitud pole. 

Raamatus korduvalt mainitud teised raamatud: Sophokles "Kuningas Oidipus", Shakespeare "Hamlet", Väinö Linna "Tundmatu sõdur". 


Üllatavalt kõrge hinne tuli kokku.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...