Otse põhisisu juurde

Mats Wahl "Vinterviken"


"Vintervikeni" tõmbasin jällegi suvaliselt raamatukogus riiulist välja. Kõnetas seetõttu, et olin kunagi ammu näinud sellenimelist filmi. Tollal kindlasti ei teadnud, et ta raamatu põhjal tehtud on. Näe, Netflix on 2021. aastal uusversiooni sellest teinud. Loreen mängib ka. 

Alustuseks kohe dilemma. Kui päästad kellegi uppumisest, aga oled sel hetkel ise vee peal varastatud kanuuga, mida sellest siis arvata? Nojah, ilmselt seda, et elupäästmine on hea, aga sina oled ikka varas. 

Või mida arvata inimesest, kes annab oma tütre elu päästjale raha? Kas see tähendab, et ta mõõdab kõige väärtust rahas või hoopis tema mõistmist, et vaesel inimesel on raha kõige enam vaja?

John-John on keskkoolipoiss 1990ndate alguse Stockholmis. Ühel päeval päästab ta 10-aastase Patricia elu ja kohtub sedakaudu Patricia perekonna, sealhulgas tema vanema õe Elisabethiga. Elisabeth osutub John-Johni uueks klassikaaslaseks ja nende vahel puhkevad tunded. (Jah, puhkevad.)


Kunagi (varateismelisena) seda filmi vaadates arvasingi ilmselt, et film on sellest paarist. See oli see, mis huvitav tundus. Nüüd lugedes leidsin muidugi, et tegemist on valusa sotsiaaldraamaga. Teemad, mida vähem või rohkem käsitletakse: noorte kuritegevus, täiskasvanute kuritegevus, vaeste inimeste rahaprobleemid, rikaste inimeste rahaprobleemid, rikaste ja vaeste teineteisesse suhtumine, suhtumine mustanahalistesse, paremäärmuslikud rühmitused, mitmes mõttes vägivaldsed peresuhted, sport kui väljund. 

Teemade nimekiri on pikk, aga see ei tundu liiga pikk, sest autor ei ürita kõiki teemasid sügavuti käsitleda. Lihtsalt märgitakse märkimisväärselt ära, et sellised probleemid 90ndate Rootsis olid. 

Ses mõttes arusaadav, miks see raamat Rootsi koolides kohustusliku kirjanduse hulka on kuulunud. Ühtlasi pole stiili mõttes raskeim raamat, mida lugeda. Palju dialoogi, enamasti lühikesed laused. Saab asja ka nii selgeks tehtud.

Tõsine ja mõnevõrra masendav lugu kahtlemata. Ja noh, paraku ei saa öelda, et ta 30 aastat hiljem kadunud teemasid käsitleks / praegu hirmsasti vanamoelisena mõjuks.

Mats Wahl, tundub, on päris palju noortekaid kirjutanud. Eesti keelde tõlgitud pole. 

Raamatus korduvalt mainitud teised raamatud: Sophokles "Kuningas Oidipus", Shakespeare "Hamlet", Väinö Linna "Tundmatu sõdur". 


Üllatavalt kõrge hinne tuli kokku.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »