Halleholm on (väljamõeldud) linn Stockholmi saarestikus. Sama nime kannab linnas aastakümneid elanud suguvõsa. Niuke vana ja uhke, kus on oma matriarh ja oma sohilaps ja. Lovisa, kelle valikule viitab raamatu pealkiri, põlvneb ka Halleholmidest ja tuleb linna, sest vanaema on talle seal maja pärandanud. Kuna majas asus aastakümneid tema vanaisa pagarikoda, otsustab pagarist Lovisa ise ka seal pagariäri pidama hakata. Kõik pole muidugi ainult lihtne ja kaunis, sest suguvõsa eri liinid ei saa omavahel just hästi läbi.
Den här matsalen var precis som släkten: högdragen och föråldrad. / Söögituba oli täpselt nagu suguvõsa: ära tõusnud ja ajale jalgu jäänud.
Esimene kolmandik raamatust oli Lovisa vanaema Amelia kohta: räägiti, mis juhtus 1920ndatest 1940ndateni ja kujundas Halleholmide-Lindegrenide (Lovisa perekond) suhted keeruliseks/halvaks. Täitsa huvitav lugu oli, tegevus kogu aeg liikus. Kui 2010. aastasse Lovisa juurde jõuti, muutus tempo selgelt aeglasemaks. Ehk kohati ka liiga aeglaseks.
Aga jah, tegevus oli 2010. aasta kevadel-suvel. Paar korda mainiti ära, et Stockholmis toimusid kroonprintsessi pulmad. Mäletan, vaatasin. Samal suvel toimunud jalgpalli MM leidis ka korra märkimist. Seda ka vaatasin. Hispaania võitis.
Tegelaste hulgas torkas silma, et Lovisa põhivastane (kas suisa vaenlane?) Reuben oli niuke karikatuurselt halb kohe. Üksik nõrk koht tal siiski oli ja põhimõtteliselt oli ka arusaadav, kust tema viha võis tulnud olla.
Kes üldse silma ei torganud, oli Lovisa ema Birgitta. Korduvalt mõtlesin, miks sellist tegelast üldse vaja oli, kui tal midagi teha polnud. Kohatäiteks.
1920ndate tegevuses vilksatas ka ajalooline isik Estrid Ericson - Rootsi disainilegend ja disainipoe Svenskt Tenn asutaja. Praegu saad ka osta tema kujundatud mingi 200 eurose küünlajala näiteks. Või 3500-eurone peegel, ei?
Minu jaoks ehk kummalisim asi puudutas armuliini. Enesestmõista tuli hiljuti mehega lahku läinud Lovisa jaoks mingi uus mees mängu tuua. Selleks meheks sai minu üllatuseks üks inimene Halleholmide suguvõsast! Axel oli Lovisa 3. põlve nõbu. 3. põlve nõbudel on ühised vanavanavanemad. Ses mõttes aus värk, et tavaliselt inimesed nii kaugeid sugulasi enam ei tunne (ega mõtle neist seega kui sugulastest). Aga. Siin nad tundsid ju! Eluaeg olid teadnud üksteise olemasolust. Ja nad teadsid täpselt, kuidas nad üksteisele sugulased on. Geenid geenideks, aga kas tõesti vaataks sellise pilguga mingit inimest, kelle kohta tead, et ta mingitpidi sinu sugulane on. Mulle pole loogiline. Aga kõigi raamatutegelaste jaoks oli. Ükski tegelane ei reageerinud Lovisa ja Axeli kohta kuuldes lausega Aga nad on ju sugulased.
Våren är för vuxna det julen är för barn, konstaterade Lovisa: ett löfte om kommande glädje. / Kevad on täiskasvanutele see, mis jõulud lastele, konstateeris Lovisa: lubadus saabuvast rõõmust.
Kuna tegemist on Rootsis elava briti autoriga, on raamat kirjutatud inglise keeles ja tõlgitud rootsi keelde, aga inglise keeles polegi teda võimalik kusagil lugeda. Küll on võimalik eesti keeles lugeda Ruth Kvarnström-Jonesi teist raamatut "Grand Hoteli fenomenaalsed naised" - ajalooline romaan tegusate naistega. Rootsis suur hitt.
Kommentaarid
Postita kommentaar