Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.
Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab.
Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad: Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.
Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. Ja see nali tema üle polnud alandav kuidagi, Mariina oli väga hakkaja ja polnud üldse suu peale kukkunud. (Mõlemad kadestamisväärsed omadused mu meelest.)
Korra mõtlesin, kas tõesti 1930ndate lõpu Eestis, kus raamatu tegevus toimus, oli säänseid linnavurlesid olemas. Aga tundub loogiline küll, Mariina võis täitsa olla juba mitmes põlvkond linnainimest.
Mis 30ndate lõpu maailmapoliitikasse puutub, siis oli raamatus täpselt üks sellele viitav lause.
Raamatu esikaas on enam-vähem sama jabur kui sisu. Kaanel figureerivad ujujad, kiilid ja lehmad olid kõik sisus olemas.
Suvitusromaani sarjast varem loetud:
- Margus Luik "Sulnis Saara"
- Margus Luik "Elu Elisabethiga"
- Aliis Jõe "Unustamatu Ööbiku villa"
- Ketlin Priilinn "Stockholmi sündroom"
