Otse põhisisu juurde

"Sa peaksid rohkem lugema"

Umbes 20 noore(mapoolse) kultuuriinimese mingit sorti päevikud, mis mingil hetkel ajakirjas Värske Rõhk ilmunud. 

Igasuguse sisuga päevikud oli: keeletoimetaja päevik, Aquino Thomase eesti keelde tõlkijate päevik, raamatupoepidajate päevik, pärimuse kogumise päevik, valupäevik, teises riigis elamise päevik, kohvikupäevik, õnnelik olemise päevik jt. Seda tüüpi kirjutisi, kus keegi istub kivil, vaatab kuud ja ajab diipi juttu, oli ka.

Peamiselt oli see kõik huvitav päeviku kui žanri mõttes. Päeviku pidamisega seonduvaid asjaolusid võib mitmesuguseid olla, aga üldiselt ju päevik peaks olema isiklik asi. Aga kui tead juba kirjutama hakates, et see avaldatakse? Kohe ju kõik muutub. Kasvõi alateadlikult läheb tähelepanu sellele, et asi mingi terviku moodustaks, et tulevane lugeja üldse aru saaks, mis teema käib. Ja siis muidugi see, millisena oma elu või mõtteid esitleda, kas teha seda esimeste pähetulevate sõnadega või valida neid hoolikalt. 

Siit tekib mul küsimus - kas see raamat kuulub ilukirjanduse hulka? Tehniliselt vist jah. Mida rohkem teadlikult lugejale kirjutatud, seda rohkem jah muidugi. (Samas allpool punktitabelis hindan ikkagi seda mitteilukirjandusena - kriteeriumid tundusid paremini sobivat.)

Meelestub, et kui koolis (päevikuvormis) "Keisri hullu" lugesime, tekkis suur soov päevikut pidada. Kas ka midagi öelda oli, aga sooov oli suur. Neid päevikuid lugedes ei tekkinud soovi. 

Kaanevärvid lilla ja kollane on mu lemmikud. Ja pealkiri (pärit Gregor Kulla päevikust).

Blogi muidugi on ju ka päevik. 20 aastat pean siin päevikut. Lugemispäeviku osas olen mõelnud, et võiks mingi raamatuga proovida ka lugemisega paralleelset päevikupidamist. Umbes et lk. 22 - mainiti kellegi kollast jopet ja mulle meenus minu kollane jope ; lk. 34 - kasutati seda ja seda huvitavat sõna ; lk. 157 - peategelane jõi teed, hakkasin ka teed tahtma. See muidugi on teoorias parem mõte kui praktikas, kuivõrd loen ka enne magamajäämist. Viitsiks ma jah ennast üles ajada, et mingit pähetulnud märkust üles kirjutama hakata.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...