Otse põhisisu juurde

"Sa peaksid rohkem lugema"

Umbes 20 noore(mapoolse) kultuuriinimese mingit sorti päevikud, mis mingil hetkel ajakirjas Värske Rõhk ilmunud. 

Igasuguse sisuga päevikud oli: keeletoimetaja päevik, Aquino Thomase eesti keelde tõlkijate päevik, raamatupoepidajate päevik, pärimuse kogumise päevik, valupäevik, teises riigis elamise päevik, kohvikupäevik, õnnelik olemise päevik jt. Seda tüüpi kirjutisi, kus keegi istub kivil, vaatab kuud ja ajab diipi juttu, oli ka.

Peamiselt oli see kõik huvitav päeviku kui žanri mõttes. Päeviku pidamisega seonduvaid asjaolusid võib mitmesuguseid olla, aga üldiselt ju päevik peaks olema isiklik asi. Aga kui tead juba kirjutama hakates, et see avaldatakse? Kohe ju kõik muutub. Kasvõi alateadlikult läheb tähelepanu sellele, et asi mingi terviku moodustaks, et tulevane lugeja üldse aru saaks, mis teema käib. Ja siis muidugi see, millisena oma elu või mõtteid esitleda, kas teha seda esimeste pähetulevate sõnadega või valida neid hoolikalt. 

Siit tekib mul küsimus - kas see raamat kuulub ilukirjanduse hulka? Tehniliselt vist jah. Mida rohkem teadlikult lugejale kirjutatud, seda rohkem jah muidugi. (Samas allpool punktitabelis hindan ikkagi seda mitteilukirjandusena - kriteeriumid tundusid paremini sobivat.)

Meelestub, et kui koolis (päevikuvormis) "Keisri hullu" lugesime, tekkis suur soov päevikut pidada. Kas ka midagi öelda oli, aga sooov oli suur. Neid päevikuid lugedes ei tekkinud soovi. 

Kaanevärvid lilla ja kollane on mu lemmikud. Ja pealkiri (pärit Gregor Kulla päevikust).

Blogi muidugi on ju ka päevik. 20 aastat pean siin päevikut. Lugemispäeviku osas olen mõelnud, et võiks mingi raamatuga proovida ka lugemisega paralleelset päevikupidamist. Umbes et lk. 22 - mainiti kellegi kollast jopet ja mulle meenus minu kollane jope ; lk. 34 - kasutati seda ja seda huvitavat sõna ; lk. 157 - peategelane jõi teed, hakkasin ka teed tahtma. See muidugi on teoorias parem mõte kui praktikas, kuivõrd loen ka enne magamajäämist. Viitsiks ma jah ennast üles ajada, et mingit pähetulnud märkust üles kirjutama hakata.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...