Otse põhisisu juurde

"Sa peaksid rohkem lugema"

Umbes 20 noore(mapoolse) kultuuriinimese mingit sorti päevikud, mis mingil hetkel ajakirjas Värske Rõhk ilmunud. 

Igasuguse sisuga päevikud oli: keeletoimetaja päevik, Aquino Thomase eesti keelde tõlkijate päevik, raamatupoepidajate päevik, pärimuse kogumise päevik, valupäevik, teises riigis elamise päevik, kohvikupäevik, õnnelik olemise päevik jt. Seda tüüpi kirjutisi, kus keegi istub kivil, vaatab kuud ja ajab diipi juttu, oli ka.

Peamiselt oli see kõik huvitav päeviku kui žanri mõttes. Päeviku pidamisega seonduvaid asjaolusid võib mitmesuguseid olla, aga üldiselt ju päevik peaks olema isiklik asi. Aga kui tead juba kirjutama hakates, et see avaldatakse? Kohe ju kõik muutub. Kasvõi alateadlikult läheb tähelepanu sellele, et asi mingi terviku moodustaks, et tulevane lugeja üldse aru saaks, mis teema käib. Ja siis muidugi see, millisena oma elu või mõtteid esitleda, kas teha seda esimeste pähetulevate sõnadega või valida neid hoolikalt. 

Siit tekib mul küsimus - kas see raamat kuulub ilukirjanduse hulka? Tehniliselt vist jah. Mida rohkem teadlikult lugejale kirjutatud, seda rohkem jah muidugi. (Samas allpool punktitabelis hindan ikkagi seda mitteilukirjandusena - kriteeriumid tundusid paremini sobivat.)

Meelestub, et kui koolis (päevikuvormis) "Keisri hullu" lugesime, tekkis suur soov päevikut pidada. Kas ka midagi öelda oli, aga sooov oli suur. Neid päevikuid lugedes ei tekkinud soovi. 

Kaanevärvid lilla ja kollane on mu lemmikud. Ja pealkiri (pärit Gregor Kulla päevikust).

Blogi muidugi on ju ka päevik. 20 aastat pean siin päevikut. Lugemispäeviku osas olen mõelnud, et võiks mingi raamatuga proovida ka lugemisega paralleelset päevikupidamist. Umbes et lk. 22 - mainiti kellegi kollast jopet ja mulle meenus minu kollane jope ; lk. 34 - kasutati seda ja seda huvitavat sõna ; lk. 157 - peategelane jõi teed, hakkasin ka teed tahtma. See muidugi on teoorias parem mõte kui praktikas, kuivõrd loen ka enne magamajäämist. Viitsiks ma jah ennast üles ajada, et mingit pähetulnud märkust üles kirjutama hakata.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »