Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.
Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.
Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia. Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum talv. Aga tuleb välja et täitsa olemasolev teadusharu juba meiegi maailmas. Nojah. Eks mõte ju olegi selles, et raamatus kirjeldatu saab päriselt juhtuda.
Oluline teema oli maa ja taeva vastandamine. Maa peal olid asjad suht pekkis, kuhu iganes peategelane ka ei sattunud, aga lennukipiletiga sai endale osta koha taevas, kus valitsesid kindlaksmääratud/sobivad tingimused. Samas see ei tähendanud, et õhus ükski oht ei varitseks.
Hakkasin mingil hetkel mõtlema, kas raamatu pealkiri on nimetavas või seesütlevas käändes. Viimane sobiks ehk pareminigi.
Identiteediteema oli ka põhiasju. Peategelane tundis end mugavalt inglise keeles kõneledes, samas kerkisid vahepeal kusagilt mälusoppidest lambikad sõnad keeles, mida ta nagu kunagi oleks osanud. Ja kes see Art(h)ur ise üldse ikkagi oli?
Algul oli kudagi imelik lugeda. Tundus, et laused on pingutatud, soovides vaimukas või paljuütlev olla. Siis kas stiil muutus või mina harjusin ära. Samas kogu raamatu stiil oli selline, et jõudsin julgelt üle poole ära lugeda, enne kui vastik tunne tekkis. Aga üldiselt oli hea meel, et lugu 237 leheküljega läbi sai.
Kuigi ratsionaalselt ütlen et täitsa hea raamat, siis minu lemmikut sellest ei saa. Kaasaegse ühiskonna otsene kritiseerimine misganes kunstivormis pole reeglina minu teema. (Kuigi mõistan selle vajalikkust.) Kui Dickens oma raamatutes 19. sajandi Inglismaale nuuti annab, võin seda lugeda, sest minu jaoks on see ajalugu, aga selleks, et teada saada, mis praegu halvasti on, võib ju avada ajalehe. Lihtsalt tahan vist säilitada olukorda, kus raamatu avamine võimaldab ajalehemaailma mitte sattuda.
Kommentaarid
Postita kommentaar