Otse põhisisu juurde

Maija Kajanto "Suhtebilanss"


Esimene seik oli peategelase nimega. Hakatakse siis raamatu alguses rääkima, et Assi seda ja Assi teist. Mina loen ja mõtlen, et näe kui huvitav, naisautoril on meespeategelane seekord. Mingil hetkel ilmus mingi mees, keda Assi kenaks meheks pidas. Mõtlesin siis et nojah, ju Assi on gei. Ja siis maimäleta millega seoses selgus, et Assi on naine! No ei saa ju olla. Assi kõlab nagu soome lühend Aleksandrist. Aga guugeldades leidsin tõesti, et Soomes on Assid peamiselt naised. 

"Suhtebilanss" on tegelikult seeria teine osa. Pesumaja seeria. Esimest osa pole lugenud, sest kui see ilmus, liigitasin tema kaanepildi nii koledaks, et heitsin ta kõrvale. Nüüd mõtlesin, et võtaks, aga rampsist on väljas. Tundub, et Tartu raamatukogudes on selle autori raamatud praegu üldse välja laenutatud.

Kuna Pesumaja seerias on iga raamat eri peategelasega, siis saab neid vabalt ühekaupa lugeda, ei pea järjest võtma. "Suhtebilansi" peategelane Assi on selle pesumaja raamatupidaja muuhulgas, aga töötab ka põhikohaga mingis firmas raamatupidajana. Sealt saadetakse ta mõneks kuuks sundpuhkusele. Talle see isegi natuke sobib, sest ta on koos õega parajasti vanaisa käest maja päranduseks saanud, mis vaja korda teha ja suurest hulgast mandist tühjendada. Mandi sorteerimise käigus tuleb välja, et vanaisal oli varjatud külgi.

Assi sundpuhkus teeb aga tema mehe Olli murelikuks, sest Olli on ülikokkuhoidlik - istub Exceli tabelite taga ja mõtleb, kust veel ja veel saaks kulusid kokku tõmmata. Assile selline filosoofia tingimata ei sobi. Ta tahaks vahepeal soodusjuustu asemel kallist hallitusjuustu osta. 

Vanainimese elukorraldus on siin ka mõnevõrra teemaks ja muidugi taaskasutus. Nagu möödaminnes mainitakse muudkui, mille kuhu ära saab anda, mille kuidas ümber teha, ära parandada jne. Selle kõigega toimetavad atsakad naised. See on see soome sisu ma arvan. 

Muidugi lähevad asjad raamatus kuidagi lihtsamalt ja lobedama ludinaga kui päriselus võib-olla läheks, aga samas on lugedes ikka tunne, et kuidagi väga päris on. Maitea, mingi teise tasandi usutavus kui mõnel raamatul. Ja muidugi feelgood, mitte feelbad.

Oli kohti, kus jäin ootama stseene, mida ei tulnudki. Näiteks leppis Assi ühel hetkel kokku kohtumise vanaisa sõpradega. Ma olin küll põnevil, et mida nad talle räägivad, mis sealt veel selgub jms, aga kohtumise toimumiseni raamat ei jõudnud. 

Päris lõpu osas mõtlesin ka, et tuleb stseen, kus Assi on ühe oma unistuse teoks teinud, aga lõppes nõnda, et oli teeotsa peal, mitte veel kohal. 

Just tuli Jupiteri ka intervjuu Maija Kajantoga festivalilt HeadRead. Peab ütlema, et ta on üks neid inimesi, kelle puhul tundub, et tunnen teda. Sest ilmselt tema olek meenutab kedagi, keda päriselt juba tunnen. Või siis meenutab ta lihtsalt Miranda Harti?

Samalt autorilt varem loetud:

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...